Secret Intelligence Service

Secret Intelligence Service (SIS, tuntud ka kui MI6) on Ühendkuningriigi luureühendusse kuuluv välisluureteenistus Suurbritannia Välisministeeriumi haldusalas. Salaluureteenistus SIS on välja arenenud Suurbritannia Sõjaministeeriumi sõjaväeluure struktuuriüksusest, sellest ka algne nimetus Military Intelligence-6 ehk MI-6.

Suurbritannia Sõjaministeeriumi salateenistuse büroo loodi 1. oktoobril 1909 Saksa Keisririigi luuretegevuse vastu võitlemiseks. 1910. aastal jagati organisatsioon kaheks: sise- ja välisluurega tegelevaks osakonnaks. 1916. aastal reorganiseeriti seni ühises alluvuses olnud välisluureosakond sõjaväeluure osakonnaks MO6 (mis varsti nimetati ümber MI6-ks) ja siseriiklik vastuluureosakond sõjaväeluure osakonnaks MO5, mis hiljem nimetati ümber MI5-ks. MI5 iseseisvus 1925. aastal.

Pärast teist maailmasõda muudeti Secret Intelligence Service peaminister Winston Churchilli otsusega tsiviilorganisatsiooniks – allutati välisministrile, Julgeolekuteenistus MI5 allutati aga siseministeeriumile.

Ülesanded ja asukoht

SIS-i ülesandeks on koguda salajast teavet ja läbi viia salaoperatsioone selleks, et toetada Suurbritannia valitsust tema ülesannete teostamisel. SIS-i tegevuse aluseks on 1994. aasta teabeteenistuste seadus (Intelligence Services Act 1994), mille kohaselt on SIS-i ülesandeks hankida ja edastada teavet ning viia läbi teisi ülesandeid välisriikides asuvate isikute tegude ja kavatsuste suhtes:

• riikliku julgeoleku huvides, eriti küsimustes, mis on puutumuses valitsuse kaitse- ja välispoliitikaga;
• Suurbritannia majandusliku heaolu ja
• raskete kuritegude ärahoidmiseks ja avastamiseks.

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi välisluure peakorteri asukoht on London, postiaadress PO Box 1300, Vauxhall Cross, 85 Albert Embankment, London SE1 7TP. FO (Media) 020 7270 3100.

Juhid ja organisatsioon

• Mansfield Cumming 1909–1923
• Hugh Sinclair 1923–1939
• Stewart Menzies 1939–1952
• John Sinclair 1953–1956
• Dick White 1956–1968
• John Rennie 1968–1973
• Maurice Oldfield 1973–1978
• Arthur Franks 1979–1982
• Colin Figures 1982–1985
• Christoper Curwen 1985–1989
• Colin McColl 1989–1994
• Sir David Spedding 1994–1999
• Richard Dearlove 1999–2004
• Sir John Scarlett 2004–
• Sir John Sawers 2009–2014
• Sir Alexander Younger 2014–2020
• Richard Moore 2020–
• Salaluureteenistuse juhi ametinimetuseks on Chief of Secret Service, kuid ingliskeelses kirjanduses kasutatakse lühendit C või CSS.

Organisatsioon

Asutuses on 5 direktoraati (1998. aasta andmed):

• Halduse- ja personalidirektoraat, mis tegeleb haldusküsimustega, samuti personali valiku ja ettevalmistamisega,
• Operatiivosakond tegeleb ülesannete püstitamise ja luureinfo ettevalmistamisega, saab ülesandeid ja tellimusi infokogumiseks välis- ja kaitseministeeriumist, töötleb ja analüüsib saadud teavet, valmistab ette tellijatele väljaminevaid infokokkuvõtteid.
• Regionaalosakondade direktoraat, mis koosneb regionaalgeograafia osakondadest.
• Riigivälise vastuluure ja julgeoleku direktoraat, mis tegeleb välisriikide luuretegevuse tõkestamise ning oma töötajate julgeoleku tagamisega,
• Erilluuredirektoraat, mis tegeleb teabehanketööks vajaliku tehnikaga varustamisega,
  • Rahvusvaheliste suhete nõuniku grupp, Ameerika Ühendriikide ja teiste koostööpartnerite luureteenistustega sidepidamise grupp.

Ajalugu

Esimene kaasaegne tsentraliseeritud Suurbritannia välisluureteenistus loodi 1873. aastal kui Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Sõjaministeeriumi Luurejaoskond, vastuluureülesandeid täitis Sõjaministeeriumi Erijaoskond (Special Section X). Suurbritannia Sõjamerelaevastiku juhtorgani Admiraliteedi (staabi) luureorgan moodustati alles 1882. aasta detsembris; briti laevastiku kui saareriigi põhilise relvajõuliigi luureorgan (Sõjamerelaevastiku luurevalitsus) aga alles 1887. aastal.

1888. aastast muudeti Sõjaministeeriumi Luurejaoskond – Sõjaministeeriumi Luuredirektoraadiks.

1899. aastal viidi enne Buuri sõda läbi sõjaväeluure organite reorganiseerimine, mille käigus allutati seni Sõjaministeeriumi alluvuses olnud (Special Section X) otse kindralkortermeistrile ning nimetati I3.

I 3

• I-3(а) – "eriülesanded", ehk agentuurluure, sõjaväetsensuur, sõjavangide ülekuulamised, šifrid ja koodid ja korrespondentide ligipääsu lubamine rindele. Vaatamata laiale ülesanneteringile kuulus allosakonda 3 ohvitseri ja 1 asjaajaja;
• I-3(b) – andmete kogumine sõjakaartide koostamiseks ja muude selleks vajalike ülesannete täitmine. Allosakonnas teenis 3 ohvitseri ja 1 vanem ning 3 reaasjajajat ning 21 tehnikut;
• I-3(с) – sõjakaartide koostamine;
• I-4(d) – raamatukogu. Allosakonna ülesannete hulka kuulus luure avalikest allikatest, eelkõige välismaa ajakirjanduses avaldatust.

Pärast Buuri sõja lõppu toimunud muudatusi sõjaväesüsteemis reorganiseeriti Luuredirektoorium 1904. aastal Sõjaoperatioonide Direktoraadi Luurejaoskonnaks ning aastail 1904–1914 kandsid nimetuses tähekombinatsiooni MO (Military Operations). See nimetus säilis ka pärast Sõjaoperatsioonide Direktooriumi nimevahetust Operatiiv- ja luuredirektooriumiks.

I3 liitmisel Sõjaliste operatsioonide Direktooriumiga sai allüksus uue nimetuse MO3, kuid koosseisust jäid välja 2 sõjakaartidega tegelenud allosakonda.

1906. aastal tehtud ümberkorralduste käigus muudeti allüksuse allosakondade nummerdust:

• МО-1 tegeles üldstrateegiliste küsimustega;
• МО-2 luurega Saksa Keisririigis, Hollandis, Austria-Ungari keisririigis, Hispaanias, Portugalis, Kreekas, Lähis-Idas, Ameerika Ühendriikides, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Balkani maades ja Aafrikas;
• МО-3 luurega Venemaa Keisririigis, Prantsusmaal, Belgias, Kaug-Idas ja Skandinaavia maades;
• МО-4 topograafilise luure, potentsiaalsete sõjategevuspiirkondade kaartide koostamise ja väljaandmisega;
• МО-5, Special Section, endine Section X, tegeles tsensuuri, sidevahendite kontrolli, vastuluure keskse juhtimisega;
• МО-6 informatsiooni kogumise ja luureinformatsiooni levitamisega.

Secret Intelligence Service esimeses maailmasõjas

Secret Intelligence Service pärast esimest maailmasõda

Pärast esimest maailmasõda toimunud sõjaväe ja sõjaväekulutuste kokkuhoidu reorganiseeriti ja koondati Suurbritannia luureasutused ühisesse organisatsiooni: endine Admiraliteedi Luureosakonna dešifreerimisteenistus/Valitsuse koodide ja šifrite kool 1923. aastal, välisministeeriumi poliitilise luure osakond (1921).

1921. aastal korrastati organisatsiooni struktuuri ning moodustati 4 piirkondlikku osakonda: G1, G2, G3, G4 ja 1929. aastal neli kommunikatsioonisektorit (Circulating Sections) välisministeeriumiga, sõjaväega Military MI-1C, (mis hiljem 1925. aastal eraldus MI-6-na), sõjalaevastikuga Naval NI-1C ja lennuväega Air AI-1C.

1930. aastate lõpus täiendati organisatsioon järgmiseks:

Välisfiliaalid ja residentuurid pärast esimest maailmasõda

Enne kahe maailmasõja vahel moodustasid Suurbritannia välisluure välisesindused: legaalsed residentuurid, mis tegutsesid Suurbritannia diplomaatiliste esinduste juures asuvate passikontrolliametnike juhtimisel (avalik saladus) ning Euroopas illegaalsed residentuurid (Section-Z (Z Organization)), mida juhendas kolonel Claude Dansey (Z-1). Välisfiliaalide juhtimiskeskus asus eraldi välisluure keskaparaadist Bush House, Aldwych, London WC2.

Secret Intelligence Service teises maailmasõjas

Teise maailmasõja alguses määrati SIS-i juhiks Stewart Menzies, kes reorganiseeris luureteenistuse struktuuri, mille käigus moodustas kaks eraldi põhiosakonda.

• Välisluure keskaparaat Y Peakorter (Y Headquarters), milles allosakonnad:
  • Poliitiline sektsioon (Kaldkiri), mille juhid oli Malcolm Woolcombe ja David Footman, sõjaväesektsiooni juht oli major Hatton-Hall;
  • Sõjamereväeluure sektsioon, mille juhid olid: kapten Russell ja kommandor Christopher Arnold-Foster RN;
  • Õhuväe sektsioon, mille juht oli Wing-Commander Fred Winterbotham;
  • Vastuluure sektsioon, mille juht oli kolonel Valentine Vivian;
  • Majandussektsioon, mille juht oli külg-admiral Charles Limpenny DSo, RN;
  • Finantssektsioon, mille juht oli Percy Sykes;
  • Eriside üksus (Special Communications), mille juht oli brigadir Richard Gambier-Parry, raadiosideks luureagentide ja -gruppidega. Asukoht Whaddoni küla;
  • Šifreerimissektsioon, mille juht oli kolonel Walter Jefferys;
  • Pressisektsioon, mille juht oli Raymond Henniker-Heaton.
  • Teabehankesektsioon (Production 'P' Sections):

• 1938–1940, Diversioonisektor, mis hiljem liideti Majandussõjaministeeriumi erioperatsiooonide üksusega Special Operations Executive/(SOE);
• YP Välisjaamad (YP Overseas Stations).
  • SIS juures tegutses ka sideohvitseride teenistus Inter-Service Liaison Departments: Inter-Service Liaison Departments for the Middle East ISLD(ME) ja Inter-Service Liaison Departments for Far East ISLD(FE).

Välisfiliaalid ja residentuurid teises maailmasõjas

Pärast teise maailmasõja algust Euroopa mandril ning Saksamaa ja NSV Liidu vallutusi kaotas SIS enamiku legaalseid residentuure Mandri-Euroopas: Pariisis, Brüsselis, Haagis, Prahas, Varssavis, Bukarestis ja Berliinis, Oslos. Suurima kaotuse osaliseks sai välisluure pärast Saksamaa sõjalise vastuluure Abwehri ja SD operatsiooni, mille tulemusena vahistati Venlos SIS Hollandi legaalse ja illegaalse residentuuri juhid: kapten Sigismund Payne-Best (Z) ja SIS esindusest major Richard Stevens, kes ülekuulamisel Saksamaal paljastasid Briti luurevõrgustiku Madalmaades.

Pärast Talvesõja algust Soome ja NSV Liidu vahel evakueeriti Helsingi residentuur (Helsinki Station) Rootsi Stockholmi ning Suurbritannia oli sunnitud likvideerima välisesindused Tallinnas ja Riias. Suurbritannia välisesindusete evakueerimine likvideeris ka seni tegutsenud välisluure kattevarjuks olnud passikontrolli bürood, mis tegutsesid välisesinduste juures.

SIS-ile jäid vaid välisesindused neutraalsetes riikides: Rootsis – Stockholmis; Portugalis – Lissabonis ja Šveitsis – Bernis.

Secret Intelligence Service pärast teist maailmasõda

Pärast teise maailmasõja lõppu, külma sõja algust ja likvideeritud SOE üksuste liitmist SIS-iga muudeti ka SIS keskaparaadi struktuuri, moodustati (Directorate of Production):

• DP1 Controller Northern Area CAN, Nõukogude blokk ja Skandinaavia maad;
• DP1 Controller Western Area CWA, Hispaania, Prantsusmaa ja Põhja-Aafrika;
• DP1 Controller Eastern Area CEA, Saksamaa LV, Šveits ja Austria;
• DP2 Controller Middle East CME, Lähis-Ida riigid;
• DP3 Controller Far East CFE, Kaug-Ida riigid;
• DP4 Controller London Station, London

Directorate of Requirements: (kommunikatsioon teiste riigiasutuste ja teabehankeorganisatsioonidega)

• R1 Political Section,
• R2 Military Section,
• R3 Naval Section,
• R4 Air Section,
• R5 vastuluure, kuhu ühendati endised V ja IX sektor. 1964. aastal moodustati neile liidetud Julgeoleku ja järelevalveinspektsioonist Julgeoleku ja vastuluure Direktoraat (Directorate of Counter-Intelligence and Security).
• R6 majandusluure,
• R7 sõjatingimustes teaduslik-tehniline luure
• R8 koostöö Suurbritannia signaalluure- ja dešifreerimisasutuse – Valitsusside Peakorteriga;
• R9 (Scientific Intelligence)
• Directorate of Administration and Finance

1968. aastal toimunud organisatsiooni muudatused lihtsustasid ülesehitust veelgi:

• DP1 Lääne-Europe,
• DP2 Lähis-Ida ja Aafrika riigid,
• DP3 Kaug-Ida ja Ameerika riigid,
• DP4 London Station.

1978.–1979. aastal toimud muudatuste käigus muudeti Requirement and Production Directorates ülesehitust, mis põhines kuuel põhiosakonnal:

• C1 London Station,
• C2 Lähis-Ida riigid;
• C3 Kaug-Ida riigid;
• C4 Läänemaailm;
• C5 Nõukogude blokk;
• C6 Aafrika.

Secret Intelligence Service ja Venemaa Keisririik

• Alates 1870 – Briti sõjaväeatašee Peterburis (British military attaché in St Petersburg, Lieutenant-Colonel) Frederick Wellesley;
• 1911 –, Briti sõjaväeatašee Peterburis Sir Alfred William Fortescue Knox;
• kuni 1918 – Suurbritannia sõjalise atašee kohusetäitja kapten Francis Newton Allan Cromie

Secret Intelligence Service ja NSV Liit

• 1962. aastal peeti Moskvas kinni GRU kõrge ohvitser Oleg Penkovski ja Tšehhoslovakkias Penkovski materjalide edasitoimetaja ja kontaktisik Greville M. Wynne;
• 1979. aastal peeti kinni Leningradis sõjaväeatašee abi Lieutenant-Commander Aubone Pyke, kahtlustatuna sõjaliste objektide fotografeerimises;

Secret Intelligence Service ja Eesti

• Ernest Boyce,
• Paul Dukes, "ST-25";
• Augustus Agar
• Passiosakonna ülem ja ühtlasi SISi resident Eestis kolonelleitnant Ronald Forbes Meiklejohn
• Harold Gibson ja Viktor Bogomolets
• Ronald Seth
• Alexander McKibbin ja Operatsioon Jungle 1 (vaata Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee 2. osakond#Vastuluureoperatsioonid SIS-i vastu)
• Pablo Miller
• 1992. aastal toimetasid MI-6 töötajad Tallinna kaudu Soome MI-6 salajast kaastööd teinud (elektroonilise luure ja välisriikide koodide dešifreerimisega tegelenud NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee 16. Valitsuse kaastöötaja) Viktor Makarov, kes pärast paljastamist ning karistuse kandmist vabastati amnestiaga ning põgenes Venemaalt läbi Läti-Eesti-Soome Suurbritanniasse;
• 1992. pöördus Tallinna Suurbritannia saatkonda NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimese peavalitsuse arhivaar major Vassili Mitrohhin, kes pakkus NSV Liidu välisluure arhiivis töötamise ajal (aastatel 1972–1984) riiklike saladusi sisaldavate dokumentide koopiaid, mis kajastasid NSV Liidu välisluure salaoperatsioone ja salajast kaastööd teinud isikute andmeid;
• 1996. aastal vahistatud ja Venemaa Föderatsiooni Julgeolekuteenistuse poolt salajases koostöös MI-6 süüdistatud Platon Obuhhoviga kohtus tema agendijuht-luureohvitser Spencer, vastavalt endise MI-6 töötaja Richard Tomlinson andmetele "neutraalsel pinnal" väljaspool Venemaad Tallinnas;
• 2000. aasta märtsis peeti Venemaal Peterburis kinni Venemaa Föderatsiooni Julgeolekuteenistuse poolt Peterburi sõjatehases töötav Venemaa Föderatsiooni Kaitseministeeriumi polkovnik Sergei Skripal, kes vastavalt Venemaal avaldatud andmetele oli 1999. aastal värvatud Eestis Tallinnas asunud Suurbritannia Välisluureteenistuse residendi Pablo Milleri poolt. Skripal mõisteti süüdi spionaažis Suurbritannia kasuks ning mõisteti karistuseks – vabaduskaotus 13 aastat;
• 2000. aasta juunis tegi endine Venemaa julgeolekuteenistuse töötaja Vjatšeslav Žarkov avalduse, et Suurbritannia Eesti saatkonna I sekretär Pablo Miller, kes kasutas varjunimesid – Paul ja Antonio Alvares de Idalgo proovis teda värvata salajasele kaastööle Suurbritannia luurega Venemaa kohta käiva majandusinfo kogumiseks;
• Vastavalt Venemaal avaldatud andmetele kahtlustas Venemaa Föderatsiooni Julgeolekuteenistus Pablo Millerit ka Venemaa Föderatsiooni FSB Piiriteenistuse ohvitseri Valeri Ojamäe, (kes mõisteti 7 aastaks vangistusse spionaaži eest) värbamises ning koostöös temaga Venemaa vastases spionaažis;
• Eesti Ekspress, 18. september 2008, Vene eriteenistused peavad Eestit Briti luure tugipunktiks"
• Eesti Päevaleht, 24. märts 2000, Vene luure avaldas Briti-Eesti spiooni värbaja nime

Vaata ka

• Sõjamerelaevastiku luurevalitsus
• Security Service
• Special Operations Executive
• Government Communications Headquarters
• Tomlinsoni nimekiri – 1999. aastal endise MI-6 töötaja Richard Tomlinsoni töötamise ajal MI-6-s teatavaks saanud nimekiri, kuhu kuulusid Suurbritannia välisluurega kaastööd teinud ja koosseisulised ametnikud

Viited

Kirjandus

• Dukes, Paul. ST 25 lugu:Briti salaluure teenistuses punasel Venemaal. Tallinn: Grenader, 2008 ISBN 9789949448173
• Augustus Agar, Balti episood. Briti salateenistuse tegevus Venemaa vetes. Olion 2004, ISBN: 9985663861
• Ronald Seth, "Langevarjurina Eestis", 1957 Estoprint, [1]
• Richard Tomlinson, The Big Breach; From Top Secret to Maximum Security, 2001,
• Stephen Dorril, MI6: Inside the Covert World of Her Majesty's Secret Intelligence Service,
• Chatper 35:Uncensored, ingliskeelne kirjeldus luureametnike ettevalmistusprotsessist ja tööst, mille avaldamine oli keelatud SB valitsuse poolt;
• Harry Hinsley, British Intelligence in the Second World War (London, 1979–90).

MI-6/Secret Intelligence Service'i teemaline filmograafia

• James Bond, Ian Flemingi kirjanduslik MI-6 salaagent; ning Bondi-teemalised filmid (teema "James Bond")
• "Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk"

Välislingid

• Secret Intelligence Service'i koduleht