White Hart Lane

White Hart Lane oli jalgpallistaadion Tottenhamis Põhja-Londonis. Staadion asus mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel samanimelisest raudteejaamast. Käigutee kauguses raudteejaamast piki White Hart Lane'i tänavat asub veel ka kergejõustiku ja ragbistaadion White Hart Lane Community Sports Centre. Staadionile lähim metroojaam oli Seven Sisters.

White Hart Lane kuulus klubile Tottenham Hotspur. Staadion mahutas 36 310 inimest. Staadionil oli 4 tribüüni, üks igas servas, ja tribüünid olid nimetatud ilmakaarte järgi.

Staadion rajati tegevuse lõpetanud aiandi asemele. Staadion avati 4. septembril 1899 mänguga, kus Tottenham võitis 4:1 Notts Countyt.

White Hart Lane'il peeti ka Inglismaa jalgpallikoondise mänge. Näiteks 15. augustil 2001 alistas Inglismaa seal 2:0 Hollandi jalgpallikoondise.

Staadionil peeti ka poksimatše. Neist kõige tuntum peeti 21. septembril 1991, kui Michael Watson sai WBO tiitlimatši viimases, 12. raundis Chris Eubankiga poksides eluohtliku peavigastuse, mille tõttu ta oli 40 päeva koomas ja päris terveks ei saanudki.

1995/96 peeti väljakul ameerika jalgpalli klubi Londoni Monarchs kohtumisi, kuigi staadion polnud piisavalt suur ja klubi pidi liigalt NFL Europe saama eriloa nõutavast väiksemal väljakul mängimiseks.

Aastal 2019 kolis Tottenham uuele staadionile, mis ehitati peaaegu täpselt samasse kohta, kus varem oli asunud White Hart Lane.

Rekordid

Tottenhami suurim võit White Hart Lane'il oli 1960, kui Inglismaa karikavõistlustel võideti Crewe Alexandra 13:2.

Klubi suurim kaotus staadionil oli 0:6. Tottenham Hotspur kaotas Lane'il selle seisuga kõrgliiga kohtumises Sunderlandile 19. detsembril 1914 ja Arsenalile 6. märtsil 1935.