Pauluse kiri filiplastele (lühend Fl) on 11. raamat Uues Testamendis. Sellele eelneb Pauluse kiri efeslastele ja järgneb Pauluse kiri koloslastele.
Enamik piibliuurijaid on üksmeelel, et kirja autoriks on apostel Paulus, kuid selle koostamise aja asetavad erinevad arvamused vahemikku 52–63.
Kuigi praegu on kirjal nimi, siis algselt polnud Pauluse kirjad pealkirjastatud. Traditsiooni järgi nimetati esimeste sajandite jooksul Pauluse kirja filiplastele kreeka keeles Επιστολή πρὸς Φιλιππησίους. Vulgatas on kiri kui Epistola ad Philippenses. Tekst on algselt kirjutatud koinees. Pauluse kiri filiplastele kuulub Pauluse vanglakirjade hulka.
Kirja autorluse osas on teoloogid valdavalt üksmeelel, et selle on kirjutatud apostel Paulus ise. Selle kaalukaks tõendiks on see, et kiri algab Pauluse ja Timoteose pöördumisega Filipi koguduse poole. Samuti kinnitab Pauluse autorlust tekstianalüüs.
Vana-Makedoonias asunud Filipi oli Pauluse ajal Rooma impeeriumi koloonia, kus asus leegioni garnison. Linn oli algse nimega Crenides, kuid 356 eKr nimetati asula ümber Filipiks, tänapäeval asub endise linna varemete lähistel Filippoi küla. Paulus külastas Filipi linna esmalt koos Timoteose, Luuka ja Siilasega 50. aasta paiku oma teisel misjonireisil. Teist korda külastas Paulus Filipit oma kolmandal misjonireisil 57. aasta paiku.
Kirja varaseim säilinud terviklik tekst sisaldub Papüürus 46 manuskriptil 2. sajandist. Osa tekstist sisaldub ka Papüürus 16 manuskriptil 3. sajandist.
Kiri on saadetud Filipis asunud kristlaste kogudusele, mis oli esimene kristlaste kogudus Euroopas.
Filipi kogudus tekkis Pauluse teise misjonireisi ajal, mil ta muuhulgas külastas ka Filipi linna. Sündmusi seoses Pauluse sattumisega Filipisse ja sealse koguduse tekkega on elavalt kirjeldatud Apostlite tegude raamatus . Kuigi Pauluse viibimine linnas oli lühiajaline, oli sellel ometi kohalikele suur mõju. Nii Ap 16 kirjeldatud loost, kui ka kirjas filiplastele mainitud nimedest (Epafroditos, Euodia, Süntühhe ja Kleemens) ilmneb, et tegemist oli valdavalt mitte-juutidest koosneva kogudusega. Lisaks annab sellele kinnitust lause Pauluse kirjas, milles ta näib rõhutavat asjaolu, et kirja saajad pole ümberlõigatud juudid . Ap 16 loost on märgata ka seda, et Filipi ühiskonnas oli naistel märkimisväärselt suur roll. Kõik, mida võib välja lugeda Filipis asunud koguduse ülesehituse kohta, on kirjeldatud kirja sissejuhatavas tervituses, milles Paulus tervitab kõiki Filipis elavaid koguduseliikmeid, lisaks ka koguduse juhatajat ja selle abilisi. Kuigi kiri on sisuliselt adresseeritud Filipi koguduse kõigile liikmetele, võib arvata, et juhataja ja tema abiliste äramärkimine on tingitud asjaolust, et just nemad olid vastutavad raha kogumise eest Pauluse tegevuse toetuseks ja tegelikult oligi kiri esmajoones just neile mõeldud. Igatahes võib tervitusest välja lugeda seda, et juba nii varajases kristluse staadiumis oli Filipi koguduses vähemalt kaks, rohkem või vähem ametlikku vaimulikupositsiooni.
Kirjast filiplastele tuleb selgelt välja Pauluse soe, tunnustav ja heakskiitev suhtumine Filipi koguduse liikmetesse ja ka vastupidi – filiplaste suur toetus Paulusele. Pauluse suhtumine avaldub soojades sõnades, nagu näiteks:
Lisaks kannab seda tooni edasi ka "Apostli tänu abi eest" .
Filiplaste positiivne suhtumine Paulusesse avaldub omakorda näiteks kirjast ilmnevast asjaolust, et filiplased on ühe enda seast (Epafroditose) saatnud Paulusele appi ja ka nende saadetud kingitustest, mille eest Paulus neid oma kirjas tänab. Kirjas esinev positiivne ja tänulik toon, millega Paulus pöördub filiplaste poole, on ka üks oluline erinevus, mis eristab seda kirja Pauluse teistest kirjadest. Kui tema teised kirjad suuresti keskenduvad probleemidele koguduse sees, siis antud kiri on tuntavalt eristuv oma sõbralikkuse ja tänutunde poolest.
Filiplaste koguduse tegutsemine polnud ilma probleemideta. Näiteks kirjas mainitud Euodia ja Süntühhe puhul on tõenäoliselt tegemist kõrkusega, mida Paulus pahaks paneb . Esimese peatüki salmidest 28–29 võib välja lugeda, et kristlastele on osaks saanud tagakiusamine ja seetõttu kutsub Paulus neid üles kindlameelsusele. Kõige märkimisväärsem on Pauluse kirjas aga see osa, kus ta manitseb hoiduma "koerte, halbade tööliste ja mahalõikajate" eest. Paulus peab siinkohal silmas mitte-juutidest kristlasi, kes võtsid omaks juudiseadused, et samuti väljavalitud rahva sekka kuuluda. Paulus pidas taolist käitumist silmakirjalikuks ja oli seisukohal, et kristluses on taolised võtted ebavajalikud, kuna mitte lihalikud, vaid vaimsed väärtused ja usk Jeesus Kristusesse on see, mis tagab pääsemise. Sõna "koerad" on siinkohal kasutusel sõimusõnana, kuna tolleaegses ühiskonnas olid koerad räpased, ohtlikud ja põlatud loomad. "Halbade tööliste" all mõtleb Paulus kurjuse käsilasi ja valeõpetuste levitajaid. "Mahalõikajad" viitab ümberlõikamisele, mis on üks kohustuslikest juudiseadustest.
Donald Guthrie pakub oma teoses "New Testament introduction" ühe olulise kirja saatmise põhjusena välja filiplaste poolt Paulusele appi saadetud Epafroditose. Epafroditos nimelt haigestub raskelt ja Guhtrie teooria on, et Pauluse kirja eesmärgiks on rahustada haigusest teada saanud filiplasi ja anda neile teada, et Epafroditos on paranenud ning saabub varsti tagasi nende juurde..
Teiste võimalike kirja saatmise põhjustena märgib Guthrie ära:
Paulus mainib kirjas, et ta on vangistatud , aga selle kohta, kus ja millal see täpselt toimus, on erinevaid teooriaid. Võimalike asukohtadena pakutakse välja Efesost , Kaisaread ja Roomat . Kuigi üksmeel Pauluse vangistuse koha suhtes puudub on tema võimalikud vangisoleku kohad abiks kirja dateerimisel. Juhul, kui ta oli vangis Efesoses, on kiri saadetud millalgi ajavahemikus 52–55. Kui vangistus toimus Kaisareas on kiri saadetud 57–59 ja kui Roomas, siis 60–62.
Kirjast võib välja lugeda, et Pauluse vangistuse põhjuseks on kristliku sõnumi kuulutamine. Paulus ise, vaatamata vangistuse raskusele, väljendab sellega seoses rõõmu, kuna ta leiab, et see sündmus on andnud teistele mõttekaaslastele indu ja julgust veel aktiivsemalt kristlikku sõnumit levitada. "Enamik vendi Issandas on söandanud mu vangipõlve tõttu hakata veel suurema julgusega ja kartmatumalt rääkima Jumala sõna" . Vangistuse raskusest ja rusuvusest annab aimu tema arutlus surma ja elu üle, milles ta väljendab ühelt poolt iha surra, et saada üheks Kristusega ja teiselt poolt soovi jääda elama, et tal õnnestuks oma misjonitööd jätkata (Fl 1:20–26). On teoreetikuid, kes pakuvad, et Pauluse arutlusest võib välja lugeda enesetapu kaalumist ja seeläbi märtrisurma saavutamist.. Pauluse-aegses kristluses ei suhtutud enesetappu kui pattu ja patuks sai see alles 5. sajandil Augustinuse käsitluses. Pauluse ajal oli enesetapp nii juutide, paganate, kui ka kristlaste seas lubatud ja teatud tingimustel isegi soovituslik, kui õige ja üllas tegu (kõige tuntuma näitena ehk Sokrates, kes vabatahtlikult endalt elu võttis, kui oli surma mõistetud). Pauluse, kui pühendunud kristlase dilemmat võib veel enam selgitada see, et ka Jeesus, kui Pauluse eeskuju ja ideaal, ei püüdnud enda surma vältida. Lisaks võib enesetaputeooriat toetada ka see, et Paulus ei maini oma kirjas kordagi, et teda võiks ähvardada hukkamine, vaid Paulus kirjutab: "ma olen aga veendunud Issandas, et ma ka ise tulen peatselt (Filipisse/teie juurde)" . Nii jätab Pauluse siseheitlus mulje pigem kaalumisest enesetapu, kui märtrisurma ja Kristusega üheks saamise ning elamise ja oma töö jätkamise vahel.
Pauluse kiri filiplastele koosneb 4 peatükist, mis jagunevad 104 salmiks.
Paulus ja Timoteos tervitavad kogudust ja selle juhte.
Paulus avaldab filiplastele oma headmeelt ja tänu kristliku sõnumi levitamise eest.
Paulus teatab oma vangistamisest ja rõõmustab, et see on andnud kohalikele kristlastele innustust sõnumit levitada. Lisaks jagab ta mõtteid oma kahevahelolekust – ühelt poolt soov surra ja olla Kristusega, teisalt soov elada ja jätkata oma püha kohustust.
Paulus rõhutab, et filiplased jäägu Kristuse vääriliseks oma käitumises ja vankumatuks oma usule nii heas, kui halvas.
Rõhutus, et filiplased oleksid ühtsed ja alandlikud.
Hümnivormis meeldetuletus Jeesusest, kes ohverdas end inimeste päästmise nimel ja seepärast on eeskujuks kõikidele inimestele.
Paulus manitseb olema laitmatu ja puhas selles pahelises maailmas, et ta ei peaks nende pärast häbi tundma.
Paulus kiidab Timoteost ja räägib oma lootusest viimane võimaluse korral Filipisse saata. Edasi kirjutab Paulus Epafroditosest, kelle ta sellesama kirjaga tagasi oma koju Filipisse saadab, märgib ära, et viimane oli raskesti haige ja kiidab Epafroditose pühendumust ja ennastsalgavust Pauluse abistamisel.
Paulus hoiatab filiplasi "koerte, halbade tööliste ja mahalõikajate" eest. Paulus tuletab meelde, et tema ise on loobunud privileegidest, mida juudiks olemine talle annaks, kuna just elu Jeesus Kristuses on õige tee ja eesmärk. Lisaks kutsub ta üles ennast järgima ja hoiatab maiste hüvede ja kõhu orjamise eest.
Paulus kutsub filiplasi Issandas püsima.
Paulus kutsub veelkord üles ühtsusele, märkides ära kaks naist (Euodia ja Süntühhe), kellel ilmselt oli erimeelsusi ja kutsub filiplasi olema rõõmsad, kuna Issand on ligidal.
Paulus väljendab oma heameelt ja tänab filiplasi kingituste ja tähelepanu eest, mille osaks ta neilt on saanud. Ta lisab, et Jumalale on taolised teod meelepärased ja ta usub, et Jumal tasub neile nende headuse eest.
Paulus lõpetab oma kirja veel ühe tervitusega ja teeb lisamärkuse, et eriti palavalt tervitavad filiplasi kristlased keisri kojast.
See, kas Pauluse kiri filiplastele on algselt olnud terviklik kiri või on sellesse hiljem koondatud mitu erinevat Pauluse kirja, on oluliseks diskussiooniteemaks piibliuurijate seas. Kiri erineb paljuski Pauluse teistest kirjadest. Näiteks on kirjas palju väga järske teema- ja toonimuutusi ja lisaks mitmeid ebaloogilisusi. Seetõttu pooldavadki mitmed uurijad teooriat, et tegelikult on meile praegu tuntud tekst kokku pandud 2–3 erinevast kirjast. Mõned märgid, mis sellele viitavad:
Ühe teooria kohaselt jaguneb Pauluse kiri kolmeks erinevaks kirjaks:
Kuigi teoloogid on üksmeelel, et kiri on hüplik, sest Pauluse mõtted hüppavad tekstis isikliku olukorra kirjeldamise, kiituse, tänu, manitsuste ja hoiatuste vahel, ja kohati ebaloogilise järjestusega, siis ometi räägib erinevate kirjade teooria kahjuks see, et puuduvad eri kirju selgelt eristavad sissejuhatused ja lõpulaused. On muidugi võimalus, et erinevaid kirju kokku pannes lihtsalt jäeti need laused lõpptekstist välja, aga samuti toovad kirja ühtsuse teooriat eelistavad uurijad oma kaitseargumendina välja kirja kirjutamise konteksti. Kuna kiri on kirjutatud vangistuses, siis tuleb arvesse võtta ka pingesituatsiooni mõju psüühikale ja võimalust, et Paulus kirjutas eri lõigud eri hetkedel ja erinevas emotsionaalses seisundis. See seletaks ka tema kirja sageli muutuvat tooni. Kirja ühtsuse pooldajad rõhutavad ka seda, et Paulus polnud tuntud oma järjepideva stiili ja reeglitest kinnipidamise poolest. Samuti väljendab kirja stiil Kreeka-Rooma retoorika põhimõtteid, mis samuti kinnitavad kirja terviklikkust.
Piibliuurijate seas ollakse valdavalt üksmeelel, et kirjas olev "Hümn Kristusele" on eraldiseisev kirjaosa ja kuigi küll Pauluse poolt kirjale lisatud, pole see tema enda poolt loodud. Nii on üldiselt küsimuse all pigem see, kas hümn on Pauluse-aegne või Pauluse-eelne.
Hümn Kristusele
Hümn annab ilmekalt edasi kristliku nägemuse kolmeastmelisest liikumisest
Hümni alusel on Jeesus taevast saadetud, Tal on maapealne ülesanne ja Ta naaseb taevasse. Hümn pole aga lisatud vaid illustratiivsel eesmärgil, vaid on tugevalt seotud ülejäänud kirjaga. Nimelt peegeldavad need kolm tsüklit ülekantud tähenduses ka Pauluse enda elu, hetkesituatsiooni ja veendumusi. Samuti on hümni struktuur omamoodi teejuhiseks filiplaste kogudusele, kuidas elada õigesti kristlikele väärtustele tuginedes (filiplased enne kristlasteks saamist, õpetus sellest kuidas järgida Jeesust ("Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani" ) ja taevariik, kui tasu maise, vaga elu eest).
Taolised hümnid olid varakristluses tavalised, aga erinevalt Vana Testamendi psalmidest, pole neid koondatud ühtsesse raamatusse. Nii esinevad nad enamasti teiste kirjutiste sisse põimituna (evangeeliumites, ilmutustekstides, kirjades). See omakorda muudab nende äratundmise sageli üsna keeruliseks ja nende leidmiseks peab kasutama põhjalikku tekstianalüüsi. Taolised hümnid pakuvad piibliuurijatele suurt huvi. Lisaks sellele on aga ka teisi olulisi põhjuseid. Näiteks:
Filiplastele saadetud kirjas oleva hümni puhul on peamisteks uurimis- ja debatiteemadeks:
kes, olles Jumala kuju,
ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne,
vaid loobus iseenese olust,
võttes orja kuju,
saades inimese sarnaseks; (Fl 2:6–7)
Üks võimalik küsimuseasetus on, kas sõnad "kes, olles Jumala kuju" kannavad endas tähendust, et Jeesus oli võrdne Jumalaga ja seetõttu Tema maapealne elu oli jumaliku staatuse kaotamine (nö "mittejumalaks" saamine) või peetakse selle all silmas vaid Jeesuse sarnasust Jumalaga ja seetõttu Jumalast "madalam" olemist. Teisiti võib küsimuse asetada nii: kas Jeesus oli Jumalaga võrdne ja ei hoolinud sellest või oli selle maapealse katsumuse läbi tegemine tingimuseks Jumalaga võrdseks saamisel?
Selle lõigus saab paralleele tõmmata ka Aadama looga Vanast Testamendist ja kas siin ei võiks olla tegemist kujundliku mänguga kahe vastandliku Aadamakuju vahel. Üks kuju, kes oli jumalanäoline ja omas kõike mida vajas, kuid kes oma ahnuses veel kõrgemale tõusta (jumalaks saada) langes hoopis pattu (sai karistuseks surelikkuse) – ja sellele vastandiks ja peegelpildiks Jeesus, kes oli samuti jumalanäoline, kuid kes vabatahtlikult valis kasinuse ja kannatuse, kuid keda seetõttu ülendati (sai kingituseks jumalikkuse).
Kuigi valdavalt ollakse üksmeelel, et hümn pole Pauluse looming, kuid on tema poolt kirjale lisatud, tuleb ära märkida, et on pakutud ka alternatiivset võimalust, et hümn võib olla siiski ka Pauluse enda kirjutatud ja argument selle väite kaitseks on asjaolu, et hümn nii sidusalt ülejäänud tekstiga haakub.
Georg Mülleri jutlustest 17. sajandi algul on säilinud varasemad teadaolevad eestikeelsed kirjakohad Pauluse kirjast filiplastele.
Tekst ilmus esmakordselt tervikuna eesti keeles 1686 "Wastses Testamendis" kui "Pahwli se Apostli Rahmat Wilippileistille". 1694 Müncheni käsikirjas on kiri pealkirjastatud "Apostli Paulusse Ramat Wilipridele" ja 1739 Piiblis "Apostli Paulusse Ramat Wilippi liñna rahwale kirjotud."
Vedelikuunts (lühendina fl oz, fl. oz. või oz. fl) on SI-süsteemi väline mahuühik, mida kasutatakse vedelike massi mõõtmiseks.
Inglise mõõdustiku järgi on 1 vedelikuunts on 28,41306 milliliitrit.
Ameerika Ühendriikide mõõdustiku (ing. United States customary units) järgi on 1 vedelikuunts 29,57353 milliliitrit.
Vallisaare vaherahu oli Rootsi ja Moskva tsaaririigi (Venemaa) vahel 20. detsembril 1658 Vallisaare mõisas (Usnowa) Vaivara kihelkonnas Virumaal sõlmitud kokkulepe, millega katkestati osapoolte sõjategevus kolmeks aastaks.
Vallisaare rahu peatas 1656.–1658. aasta Vene-Rootsi sõja, mille Moskva tsaaririik oli alustanud. Vallisaare vaherahuga jäid Venemaale Liivimaal vallutatud alad, sealhulgas Tartu.
Vaherahu sõlmimise Rootsi-poolne komissar oli Rootsi Riiginõukogu liige, Tartu õuekohtu president vabahärra Gustaf Bielke ning delegatsiooni kuulusid veel Bengt Horn, Johan Silfverstierna ja Filip von Krusenstierna, Moskva tsaaririiki esindas Afanassi Lavrentjevitš Ordin-Naroškin.
Sõlmitud vaherahu tulemusena jäid Moskva tsaaririigi valdusse juba hõivatud Eesti- ja Liivimaa linnad, Rootsi valdusse aga Rootsi poolt tagasi vallutatud Ingerimaa koos Nöteborgi ja Nyeniga.
Rootsi ja Venemaa vahel taastati kaubandussuhted, mõlemad osapooled vabastasid vangid, kaasa arvatud need, kes olid ära viidud kaugetesse piirkondadesse. Rootsi võttis ka kohustuse mitte toetada Poolat sõjas Venemaa vastu.
1661. aastal sõlmitud Kärde rahu tühistas Vallisaare rahu ning taastas selle eelse Stolbovo rahuga määratletud piiri Rootsi kuningriigi ja Moskva tsaaririigi vahel.
Normaalelastsusmoodul ka Youngi moodul (tähis enamasti E, vahest Y) on suurus, mis näitab elastses olekus materjali mingi normaalpinge korral vastupanu normaali suunalisele deformatsioonile. Normaalelastusmoodul see avaldub normaalpinge ja normaalmoonde kaudu kujul:
kus on normaalpinge, on normaalmoone.
Normaalelastsusmoodul iseloomustab materjal jäikust. Jäikus on keha võime avaldada välisjõu deformeerimisele vastupanu keha materjali elastsuspiiri ulatuses.
kus
Mõõtühik:
Nihkeelastsusmoodul ehk nihkemoodul (tähis ) on tugevusõpetuses võrdetegur, mis iseloomustab materjali jäikust ehk vastupanu nihkedeformatsioonile. Nihkemooduli mõõtühik SI-süsteemis on paskal, praktikas enamasti kasutusel gigapaskal (GPa).
Nihkeealastsusmoodul seob omavahel nihkepinget ja nihkemoonet:
kus
Isotroopsete materjalide puhul on nihkeealastsusmoodul seotud normaalelastsusmooduliga ja Poissoni teguriga läbi valemi
Metallidel .
Owlapps.net - since 2012 - Les chouettes applications du hibou