Carmina Burana (tõlgituna ladina keelest 'Beuerni laulud') on kõige mahukam ja esinduslikum keskaja ladinakeelse ilmaliku luule (nn vagandiluule) kogumik 13. sajandist, leitud Benediktbeuerni kloostrist.

Käsikiri

Käsikiri koosneb 112 pärgamendilehest, tekst on kirjutatud varagooti minusklis, kirjutajaid on olnud kaks või kolm. Kogumik on illustreeritud kaheksa värvilise miniatuuriga, mis näitab ta hinnalisust – sel ajaperioodil iga käsikirja piltidega ei kaunistatud. Kokku leidub selles 228 anonüümset luule- ja draamateksti. "Carmina Burana" on koostatud ja ühte käsikirja koondatud tõenäoliselt aastail 1225–1230, käsikirja oletatav sünnikoht on kusagil Austria-Itaalia piirialal, otsustades käsikirjas leiduva keeleainese põhjal. Hiliskeskajal on kogumiku käsikirjalised lehed köidetud kaante vahele, selle käigus on kaotsi läinud luuletuste algne järjekord ja kadunud mõned käsikirjalehed. Laadilt on tegemist lauluraamatuga, st värsid olid kirja pandud laulmiseks, mitte lugemiseks, nagu osutavad mitmele luuletusele lisatud neumad.

Tekstid

Tekstid on kogumikus korrastatud temaatiliselt ja seal võib eristada järgmisi osi:

• religioosse sisuga laulud (carmina ecclesiastica), säilinud pole ühtki
• 55 moralistlik-satiirilist laulu (carmina moralia et satirica, CB 1-55)
• 131 armastuslaulu (carmina amatoria, CB 56-186)
• 40 jooma- ja mängulaulu (carmina potoria, CB 187-226)
• kaks vaimulikku näitemängu (ludi, CB 227-228)
• Eraldi käsikirja lõppu on kogutud laulude varasemaid tekstivariante ja muid fragmente (supplementum, CB 1*-26a*)

Seda üldist liigendust on võimalik jaotada väiksemateks alateemadeks, mida on pakutud välja kuni 35. Lembelaulud, mida on suurim osa "Carmina Burana" lauludest, on väga varieeruva sisuga, seal on värsse armurõõmudest, vastamata armastusest ja armsama truudusetusest, edukatest vallutustest või armujahi ebaõnnest. Samuti leiab kogumikust tüüpilisi kõrtsilaule joomise ja mängurluse kiituseks. Mitmel korral esineb saatuseratta motiiv ja Fortuna osa inimese käekäigus. Suur osa luuletusi on moraliseeriva paatosega, esitades kriitikat Rooma kuuria ja vaimulikkonna aadressil, või kutsuvad üles ilmakärast loobuma ja kuulutavad maise maailma kaduvust. Benediktbeuerni laulude vorm on sageli paroodiline, suur osa tekstidest matkib huumori ja satiiri võtmes pühakirja, jutlusetekste, palveid või paavsti bullasid, või parafraseerib tuntud vaimulikke või ilmalikke värsse.

Kuigi valdavalt on tekstid ladina keeles, leiab nende seast ka kesk- ja ülemsaksa keelevormis loodud laule (kokku 47), samuti näiteid makaroonilisest luulest (st saksa- ja prantsuskeelsete fraaside või väljenditega põimitud ladinakeelseid värsse). Ligi kaks kolmandikku tekstidest on säilinud ainult Codex Buranus'es, teiste puhul on olemas paralleelvariandid muis allikais. Väheste tekstide puhul on suudetud tuvastada autorsus: käsikirjakogumikus leidub Dietmar von Aisti, Orléansi Hugo Primase, Archipoeta, Waltheri Châtillonist, Walther von der Vogelweide ja Heinrich von Morungeni värsse.

Teose hilisem käekäik

Keskajal olid kogumikku koondatud laulud vähemalt haritud ringkondades tuntud ja armastatud. Uusaja jooksul nad ilmselt aegamisi ununesid, kuigi üks tekst "Tempus adest floridum" ilmus 1584. aastal muudetuna ja uuesti viisistatuna Soome kiriku- ja koolilaule koondavas laulukogumikus "Piæ Cantiones".

Käsikirjaköide asus Benediktbeuerni kloostri raamatukogus aastani 1803, kloostri sulgemise käigus avastas selle raamatukoguhoidja Johann Christoph von Aretin ja toimetas köite Baieri Riigiraamatukokku, kus see asub tänaseni (Clm 4660–4660*). Katkendeid kogumikust ilmus trükis 1806. ja 1844. aastal (viimane Jacob Grimmilt). Alles 1847. aastal avaldas Johann Andreas Schmeller tekstide koguväljaande, temalt pärineb ka mõnevõrra eksitav pealkiri "Carmina Burana" (käsikirja nimetati Codex Buranus), sest et tekstid pole kindlasti loodud ega kirja pandud Benediktbeuernis.

Mitmed "Carmina Burana" laulud on hiljemgi interpreteerimist leidnud. Kaasaegsesse muusikaajalukku põlistas selle saksa helilooja Carl Orff oma 1935. aastal loodud lavastusliku kantaadiga "Carmina Burana" orkestrile, koorile ja solistidele, milles ta kirjutas muusika 24 laulu tekstidele.

Eesti keeles ilmunud

• Vagandiluule tõlkeid Urmas Tõnissonilt. Akadeemia 1994, nr 1, lk 99–106
• Carmina Burana. Tõlkinud Mati Soomre. Loomingu Raamatukogu 2006, nr 25. Järelsõna A. Lill
• Keskaja kirjanduse antoloogia, lk 449–460. Varrak 2013

Viited

Välislingid

• "Carmina Burana" originaalkäsikiri portaalis Bayerische Landesbibliothek Online
• "Carmina Burana" Eesti Rahvusbibliograafia andmebaasis

Kustos ehk custos (ladina keeles 'valvur'; mitmuses custodes) muusikaterminina on noodijoonestiku rea lõpul asuv abimärk, mis näitab järgmise rea esimese noodi asukohta. Esineb vanamuusika originaalkäsikirjades - kvadraatnotatsioonis, eriti reeglipäraselt valges mensuraalnotatsioonis ja kohati ka mustas mensuraalnotatsioonis. Kustose eesmärk oli hõlbustada noodilugemist näidates kätte hääle liikumise suuna rea vahetusel, seda märki ei loetud ega lauldud välja.. Tänapäeval ei kasutata.

Ajaloost

Kustoseid kasutati muusikas laialt alates 14.–15. sajandist kuni 16. sajandi lõpuni, kohati ka edasi barokis ja klassitsismis, näiteks esinevad need Antonio Vivaldi ja Johann Sebastian Bachi omakäelistes nootides.

Erinevates notatsioonides kasutati erineva kujuga märke:

• Kvadraatnotatsioonis on kustos poole noodiruudu laiune ja noodiruudu kõrgune märk paremal üles suunatud sabaga või rombikujuline diagonaalselt üles paremale suunatud sabaga märk
• Mustas mensuraalnotatsioonis võib kustos olla kitsama noodiruudu taoline sabaga märk nagu kvadraatnotatsioonis, kuid võib olla ka rombikujulise kehaga ja paremale üles suunatud pika sabaga, lühike saba võib olla ka rombi ees, suunaga vasakule alla
• Valges mensuraalnotatsioonis on see w-tähte meenutav pikendatud lõpusabaga märk, käsikirjas võib see saba olla kunstipärase keeruga
• 18. sajandi trükistes võib kustos olla vaid ebamäärane tähn paremale üles suunatud peene sabaga või jäme laineline joon
• 19. sajandi trükistes esineb märk eelkõige kirikumuusika kontekstis ja harva, näiteks lainelise joone kujulisena.

18. sajandi prantsuse muusikas on seda nimetatud guidon, itaalia muusikas mostra.

Tänapäeval esinevad kustosed vaid gregoriuse laulu nootides liturgilistes raamatutes, mida antakse välja alates 20. sajandi algusest.

Näiteid kasutusest

Vaata ka

• Kustos (trükindus)

Viited

Välislingid

• Musical “ellipsis mark” (name & usage of this symbol). - Music Practice and Theory. - music.stackexchange.com

Muusikaline haridus keskaegses Rootsis keskendus vaimulikule muusikale ja muusikateooriale. Muusikaharidust anti nn ladina koolides ja ülikoolides.

Koos ristiusuga saabus Rootsi vaimulik muusika, mis erines varasemast rahvamuusikast nii stiili, eesmärgi kui ka tähenduse poolest. Keskajal oli vaimulik muusika kõige uuenduslikum ja teedrajavam muusika.

Koole, mille eesmärgiks oli harida tulevasi vaimulikke, nimetati ladina koolideks. Ladina kooli eesmärgiks oli koolitada enne kõike preestreid ja nende jaoks oli muusikaharidus vägagi oluline. Õpingud hõlmasid retoorikat, grammatikat, loogikat ja teoloogiat ja ka muusikat. Koolitöö algas kell viis hommikul ja kestis viieni õhtul. Muusikatunnid toimusid keskpäevast kella üheni ja nende käigus õpetati nii ühe-, kahehäälset laulmist kui ka üldist muusikaõpetust: teooriat, harmooniat jm. Nooremates klassides lauldi lihtsamat ühehäälset muusikat, vanemates klassides tegeleti gregooriuse lauluga ja ka mitmehäälse lauluga. Mitmehäälne vaimulik muusika saabus Rootsi Prantsusmaalt umbes 13. sajandil. Tol ajal oli Pariis kõrgelt hinnatud hariduse omandamise koht, kust Notre-Dame'i koolkonna mitmehäälse vaimuliku muusikaga kokku puutunud õppurid tõid õpitu kodumaale kaasa.

Instrumentaalmuusika õpetamise kohta ladina koolis on informatsiooni vähe. Võib oletada, et õpilased puutusid oma haridusteel kokku pasunate ja teiste puhkpillidega ning ka keelpillidega, mille kasutus muutus 17. sajandil üldlevinuks. Keelpillidest olid kasutusel erinevad viiulid, harfid ja nyckelharpa; puhkpillidest torupill, erinevad pasunad ja flöödid. Peale nende kasutati löökpille – trumme, kellukesi jm. 14. sajandil tuli Rootsi kirikumuusikas kasutusele orel, mis oli vaimulikule muusikale omane mujalgi Euroopas.

Keskaegsed ülikooliõpingud jagunesid kaheks osaks: trivium'iks ja quadrivium'iks. Esimeses tegeleti grammatika, teoreetika ja dialektikaga, teises aga geomeetria, aritmeetika, astronoomia ja muusikaga. Muusikasse suhtuti rohkem kui teoreetilisse, mitte praktilisse ainesse, ja rõhku pandi just muusikateooriale. Küll oli aga õppuritel vaja selgeks õppida kasutusel olevad kiriklikud laulud ja missad. Tähtsal kohal oli ka noodilugemisoskus.

Õppimine toimus loengu vormis ilma raamatu abita. Põhiline õppemeetod oli päheõppimine, seda ka muusikahariduses. Muusikateooria kõrval tegeleti palju ka laulmisega. Õpilased osalesid jumalateenistustel ja laulsid kirikukoorides. Laulmine oli ka kiriku sissetuleku üks osa. Õpilased käisid laulmas nii tänavatel kui ka kirikutes, et koguda kirikule raha. Ka palkasid lauljaid endale gildid ja eraisikuid. Selle kaudu teenitud raha läks aga muidugi kirikule. Koolikoormus oli suur ning selle tõttu esines ka koolist väljalangemist. Need õpilased, kelle haridustee jäi poolikuks, said tihti tööd kellalööjana maakohtades.

Muusikateooria õpikutest olid Rootsis kasutusel alates aastast 1611 Heinrich Faberi "Compendiolum musicae pro incipientibus", mis oli tähtsal kohal ka teistes Euroopa koolides 16.–17. sajandil. Muusikaõpikuid anti välja ka Rootsis, näiteks Laurentius Laurinus andis 1622. aastal välja raamatu "Musicae rudimenta pro incipientibus necessaria". Esimene Rootsi lauluraamat "Piae cantiones" trükiti 1582. aastal Greifswaldis.