Reeküla on küla Saare maakonnas Saaremaa vallas.

Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Pihtla valda.

Reekülas asub Eesti Metodisti Kiriku palvemaja, mis on ehitatud 1930. aastatel.

Vaata ka

• EMK Reeküla kogudus

Viited

Arnold Ree (17. märts (4. märts vkj) 1913 Tallinn – veebruar 1990 Tallinn) oli eesti poksija.

Ree oli 1939. aastal Eesti meister poolraskekaalus (kuni 175 naela ehk 79,4 kg).

Ree töötas Tallinnas metallitreialina, alates 1939. aastast ametikoolis õpetajana.

Kirjandus

• Rein Pajur. "Poksi lugu". Tallinn 2018. Lk 450

Välislingid

• Arnold Ree sporditulemused (Anton Ree nime all)
• Haud Tallinna Rahumäe kalmistul

Kodar (Saaremaal ja Muhus ka sugar) on ree jalasesse tapitud püstpuu. See on mõeldud reepõhja toestamiseks ja lumikatte peal sõitmisel kõrgemale tõstmiseks. Reel on tavaliselt 3–5 paari kodaraid, mida ree ristsihis ühendavad ülevalt painardid või pakud. Pikisihis ühendavad kodaraid painardite peal asuvad kaustad.

Lääne-Eestis kasutati varem sidepulkregedel ka looduslikust pakust hargnevaid okskodaraid.

Vaata ka

• aisad
• laudi
• kaust
• painard

Viited

Välislingid

• Ree kodar, Eesti Põllumajandusmuuseum

Karl Ree (28. detsember 1901 – 16. detsember 1928) oli eesti jalgpalli- ja jääpallimängija.

Ta mängis 1920. aastal Eesti jalgpallikoondises ja lõpetas 1923. aastal Tallinna Reaalkooli.

1927. aastal tuli ta Tallinna Hokiklubiga Eesti meistriks jääpallis.

Surm

Ree oli politseinik ja saadeti 1928. aasta detsembris Peipsi järvele, kus ta uisutades läbi jää vajus ja suri kaksteist päeva enne oma 27. sünnipäeva.

Vaata ka

• Eesti jalgpallikoondislaste loend

Viited

Kaust (lõunaeesti murdes ka seba) on ree jalasega paralleelne külgmine pealispuu, mis on enamasti tapitud ree kodarate otsa. Kaustad tugevdasid rege ja olid ka osa veoraamist.

Vaata ka

• aisad
• laudi
• kodar
• painard

Viited

Rootsi Eestlaste Esindus (lühend REE; rootsi keeles Esternas Representation i Sverige) oli Rootsis elavate eestlaste keskorganisatsioon. REE tegutses 1956–1993. REE õigusjärglane on 1993 moodustatud Rootsi Eestlaste Liit.

REE ülesannete seas oli kaitsta rootsieestlaste rahvuslikke, kultuurilisi ja sotsiaalseid huvisid. Ülesannete täitmiseks tegi REE mitmeid ettepanekuid ka Rootsi Riigipäevale.

Ajalugu

REE valis 29.-30. septembril 1956 omale esinduskogu, niinimetatud rootsieestlaste parlamendi. Esinduskogu oli 100-kohaline ja 1956. aastal kandideeris sellele 174 inimest. Üle Rootsi oli valimisõiguslikke eestlasi umbes 17 000, kellest 5101 käis valimas.

Pärast 1956. aasta esinduskogu kokkusaamist, moodustati mitmeid komisjone, näiteks poliitiline välis- ja kodumaakomisjon, kultuuri- ja noortetöö ja koolikomisjon. Esinduskogus endas tekkisid rühmitused, näiteks Rahvuslik Koostöö Keskus, Eesti Vabadusliit, Rahvuslik Parempoolne Rühm. Esinduskogu peeti üleval annetuste ja igal aastal korraldatava loteriiga, hiljem sai REE toetust ka Rootsi riigipäevalt.

Aastast 1957 andis REE teateteenistus välja ajakirja Rahvuslik Kontakt. 1971 alustas REE juures tööd Eesti Kultuurarhiiv.

Vaata ka

• Rootsi Eestlaste Esinduse esinduskogu valimised 1959
• Rootsi Eestlaste Esinduse esinduskogu valimised 1962
• Rootsi Eestlaste Esinduse esinduskogu valimised 1974
• Rootsi Eestlaste Esinduse esinduskogu liikmete loend

Viited

Aisad (Lõuna-Eestis vehmrid) on kaks ligikaudu paralleelset pikka puidust latti või toru, mis moodustavad kinnitussüsteemi.

Aiste abil rakendatakse (kinnitatakse) veoloom rakendiga veetava vankri, ree või muu sõiduvahendi ette, samuti rakendatakse veoloom aiste abil maaharimisriistade või muude põllutöömasinate ette.

Aisad kinnituvad kas otse vankri või ree külge või veoraua otste külge, mis keskelt kinnitub veetava mehhanismi külge, tekitades tööorgani ja vedava looma vahele liigendi.

Kündmisel ja muudel põllutöödel kasutatakse tihti ka "pehmeid aisu" ehk trenge.

Mitmehobuserakendi korral kasutatakse veotiislit.

Aisteks nimetatakse ka rippkiige võlli külge kinnitavaid latte.

Vaata ka

• aislohisti
• aisakell
• rakmed
• tiisel
• vehmer

Lou Andreas-Salomé (neiupõlvenimega Louise von Salomé, vene keeles Луиза Густавовна Саломе; 12. veebruar 1861 Peterburi – 5. veebruar 1937 Göttingen) oli vene päritolu saksa intellektuaal, kirjanik ja psühhoanalüütik.

Ta on tuntud eelkõige tutvuse poolest kirjanike ja teadlastega, kelle hulka kuulusid Sigmund Freud, Paul Rée, Rainer Maria Rilke jt.

Salomé sündis sõjaväelase perekonnas (tema isa oli armeekindral) ainsa tütrena. Lisaks oli tal 5 venda. Kuigi Natsi-Saksamaal sõimati teda Soome juudiks, olid tema vanemad Prantsusmaalt pärit hugenottide ja Põhja-Saksamaalt pärit luterlaste juurtega.

17-aastaselt palus Salomé 42-aastasel hollandi vaimulikul Hendrik Gillot'l end õpetada. Gillot õpetas talle teoloogiat, filosoofiat, maailma religioone ning prantsuse ja saksa kirjandust. Gillot oli temast nii sisse võetud, et kavatses oma naise maha jätta ja Saloméga abielluda. Selle vältimiseks põgenes neiu koos emaga Zürichisse, kus ta sai õppida ülikoolis. Seda reisi peeti kasulikuks ka tema tervise parandamiseks, sest sel ajal köhis ta verd.

21-aastaselt sõitis Salomé koos emaga Rooma. Sealses kirjanduslikus salongis tutvus ta Paul Réega, kellega hakkas kaks kuud hiljem kokku elama. Samal aastal tutvus ta Friedrich Nietzschega. Juba sama aasta oktoobris sõitsid nad Saksamaale tagasi, esialgu Leipzigisse, aga seejärel elasid Salomé ja Rée mitu aastat Berliinis.

1887 abiellus Salomé keeleteadlase Friedrich Carl Andreasega. Selles abielus puudus suguelu, Salomé oli vastu abielule kui institutsioonile ja pidas avalikult armukesi, aga sellegipoolest kestis see abielu kuni mehe surmani 1930.

Eriti lähedaseks sai Salomé Rainer Maria Rilkega. Ta oli Rilkest 15 aastat vanem. Nad tutvusid, kui Rilke oli 21-aastane, olid mitu aastat armukesed ja nende kirjavahetus jätkus kuni mehe surmani 1926. Just Salomé soovitas tal võtta endale kirjanikunimeks Rainer (tema kodanikunimi oli René). Salomé õpetas talle vene keelt, et Rilke saaks lugeda Lev Tolstoi (kellega Rilke hiljem kohtus) ja Aleksandr Puškini teoseid. Salomé tutvustas teda metseenidele ja teistele inimestele kunstimaailmas, jäädes Rilke nõuandja, usaldusaluse ja muusana kuni mehe surmani.

Salomé õppis Sigmund Freudilt psühhoanalüüsi ja töötas psühhoanalüütikuna, kuni oli 74-aastane.

Oma esimese romaani "Võitluses jumala eest" ("Im Kampf um Gott") kirjutas ta 1885. Ta avaldas mitu romaani, näidendit ja esseed, aga tänapäeval on need kõik vähetuntud.

Mõni päev pärast tema surma konfiskeeris gestaapo tema raamatukogu. Selle ettekäändena nimetati seda, et ta oli Sigmund Freudi õpilane, olevat praktiseerinud "juudi teadust" ja tema raamatukogus olevat olnud palju juudi autorite teoseid.

Painard (kirderanniku murdes pakk; Pärnumaal sugar või künnap; Võru murdes põigus) on painutatud ristpuu, mis ühendab ree kodarapaare. Ree peas oli peapainard.

Kasutamine

Painardid olid kasutusel kõikjal Euroopa kirdeosas. Ka Eestis oli painard regedel üldine, algselt ei kasutatud seda vaid Lääne-Eesti sidepulkregedel.

Paigaldus

Painardid valmistati sitketest puuliikidest nagu künnapuu, jalakas, paju, saar jt. Valiti suhteliselt peenike, kuid ree laiusest umbes kaks korda pikem puu. Puusse lõigati õnarad, mis painutati ümber kodarate. Puu otsad tagasipainutati keskele ning kinnitati painardi keskosa külge puupulkadega, vitste või nööriga.

Vaata ka

• aisad
• laudi
• kaust
• kodar

Viited

"Külm halastus" ("Winter's Bone") on Daniel Woodrelli 2006. aastal ilmunud raamat stiilis, mida ta varem on liigitanud country noir'i žanri. Eesti keeles ilmus romaan 2014. aastal.

Tegevus leiab aset Ozarksi lumise mägismaa maakohtades Missouri osariigis. Daniel Woodrelli „Winter Bone“’ist on 2010 lavastatud maailmakuulus film (128 auhinda ja nominatsiooni), peaosas Jennifer Lawrence (Ree), onu Teardrop’pi mängib John Hawkes. Woodrelli sõnutsi tähendab bone ehk kont slängis halastust nagu konti koerale, ehk kinki, mida kinkija ise ei vaja, kingi saaja aga küll. Eesti keeles on näidatud filmi pealkirja "Paljad luud" all.

Romaani sisu on järgmine: 16aastase tüdruku Ree peres lahkub ühel päeval isa ja jääb jäljetult kaduma. Reel tuleb nüüd üksi hoolitseda kahe väikse venna (8a ja 10a) ning vaimuhaige ema eest. Peagi ilmub nende koju laia vormikübaraga šerifi abi, kes teatab tüdrukule, et tema isa on pantinud kautsjoniks kogu nende vara, nii kodu kui ka metsa põliste tammede, hikkoripuude, lääneplataanide, valgete mändidega. Kui isa kolme päeva pärast kohtusse ei ilmu, tõstetakse nad kõik lageda taeva alla.

Tüdruk asub sugulaste juurest isa otsima, aga kõik sugulased on tema vastu miskipärast tõredad ning isa pole kuskil. Ta hakkab ajapikku arvama, et isa on tapetud, ent näeb kord isa Ford Caprit maanteel seismas; kui ta kõigest väest lehvitades auto poole tõttab, auto põgeneb. Ühed naissugulased, keda ta külastab, peksavad ta vaeseomaks ja plaanivad vaat’ et äragi tappa, kuid kõige paadunum sugulane, onu Teardrop (vanglas on sealsete tegude eest tema näole tätoveeritud kolm silmapisarat) hakkab talle ühtäkki appi. Tema pealekäimisel näitavad peksjad tüdrukule isa laiba asukoha.

Kautsjonihaldur oli Reele öelnud, et teda päästab vaid, kui ta saab tõestada, et isa on surnud, sest surnud ei saa kohtusse ilmuda. Ühel õhtul tulevad kolm fuuriast õde (needsamad peksjad) talle koju, käsivad tal riidekoti pähe tõmmata (Ree arvab, et teda viiakse ehk mahalaskmisele) ja ütlevad, et nad sõidutavad ta isa laiba juurde. Isa laip on uputatud jääkattes tiiki, mootoriblokk raskuseks küljes. Kamandavad, et Ree ei püüaks arvata ära nende asukohta ega tuleks enam iial siia. Tädid ütlevad, et nad ei taha rohkem kuulda küla peal nende kohta käivaid jutte, seepärast aitavad. Ree vastab, et tema pole kellelegi kaevanud.

Tädid käsivad tal jäässe auk lõhkuda ja isa käed mootorsaega ära lõigata, sest sõrmejäljed on ainus tõend päästmaks Ree kinnisvara. Ree ei suuda käsi ära saagida, üks „mutt“ saeb tema eest, Ree laseb jääkülmas vees laibast lahti. Mutt kirub: teine käsi on ka vaja kätte saada, muidu arvavad ametivõimud, et ta lasi endal ise käe maha lõigata, et vanglast pääseda, seda juhtub. Käte sõrmejäljed tõendavad isa surma, maja ja metsad jäävad neiule alles.

Onu Teardrop ütleb Reele: Kui sa saad teada, kes mu venna tappis, siis mulle ära seda ütle, sest oleksin sunnitud tapja tapma (mis sest, et isa tapeti selle eest, et hakkas šerifi abile sugulaste peale kaebama, sest teda lubati selle eest säästa vanglast) ja kohe tapetakse ka mind.

Ree juurde tuleb kautsjonihaldur, mil ka onu Teardrop tal külas on, ja selgitab, et kautsjonil oli ka rahaline pool, mida tema isal polnud maksta, ent tuli üks unise näoga mees ja maksis selle tema eest ära. Isa ei olevat nagu tahtnudki vanglast välja saada, aga vabastati. Haldur annab selle raha Reele üle, sest neiu on tõestanud, et tema isa on surnud. Mees lisab, et vaevalt too unine tüüp enam rahale järele tuleb ning et nemad on oma töötasu osa sealt ära võtnud. Onu Teardrop kõnnib pankrotihalduri jutu peale majast välja ja lausub pärast Reele, et ta nüüd teab, kes ta venna tappis (Unine John, unise näoga mees?). Nad kallistavad hüvastijätuks.

Romaanis sõidavad kõik kastmaasturitega. Kõik on hambuni relvastatud (püstol, kärbik, jahipüss, vintpüss, kokkupandava käepidemega langevarjuri vintpüss jne), nagu lõunapoolseis osariikides ikka; paljud tarbivad metaamfetamiini ja marihuaanat, ka naised. Ree isa valmistas metaamfetamiini, mille eest oli juba istunud vanglas.

Metaamfetamiini tegemine võib lõppeda kohutava tapva plahvatusega. Onu Teardropil ongi üks kõrv seda valmistades peast läinud. Ree isa aga tunti kui väga osavat meta salakokkajat, kel midagi ei juhtunud.

Woodrell kasutab oma teoses igal sammul slängisõnu, mida tarvitatakse üksnes Missouris ja lõunaosariikides. Paljusid niisuguseid sõnu Eesti sõnaraamatutes ei leidugi või on romaanis nende tähendus teine. Tegelaste otsene kõne on täiesti erilises slängis. Raamatus on hulk paeluvaid Ozarksi looduse kirjeldusi.

Woodrell on saanud Sundance’i filmivestivali auhinna oma romaani "Winter's Bone" järgi filmitud mängufilmi puhul.

Osund romaanist:

KÜNKANÕLVAL KAUA PÜSINUD KIVIRÜNGAD PÄÄSESID sulaga valla ja tormasid allamäge, lõhkudes sigade tarandiku piirdeaia nurga; viiskümmend siga ärkas õhtupimeduses üles ja rühkis äkitselt tekkinud mulgu kaudu maanteele. Sead olid suured ja uudishimulikud ning kondasid sillale, kus jäid seisma ja sulgesid nii liikluse. Twin Forksi jõgi ruttas külma ja mustavana, kuid selle pinnale ilmusid kollased valgustriibud, autotulede tantsisklevad peegeldused. Mõlemal pool silda oli kolm-neli autot sunnitud peatuma. Taskulampide ja kaigastega varustatud talunik ja tema naine ning ka koer üritasid panna sigu tagasi minema ja karjatada nad läbi mulgu taas tarandikku.

Nende auto oli silla lõunaotsas järjekorras esimene. Sead olid turjakad ja röhkisid ning hulkusid sillal ja teepeenardel ringi. Paar autojuhti oli väljunud autost ning tulnud talunikku ja tema naist abistama, ent sead haistsid pimeduses miskit värsket ja neid polnud lihtne panna otsa ringi pöörama. Ned hakkas nutma ja Gail ütles: „Talle on tarvis rinda anda, on ju? Ta nõuab piima ja emme on talle tissi andmisega hilinenud.“

„Kas sa mõtled teda siin autos toitma hakata?“ küsis Ree.

„Miks mitte? Mul vist ei jätku nii palju piima, nagu ta vajab, aga nõnda palju, kui mul on, peab ta saama, ja ta on praegu näljane.“

Ree vaatas, kuis Gail hoidis Nedi endale nii ligi, kui veel hoida saab, ning andis talle oma kehast õhtusööki. Ta nägi selles elavat pilti oma võimalikust tulevikuvariandist. Talle terendus tulevik, mida ta endale ei soovinud. Nedi titesuu üha imes ja imes nibu, nagu soovinuks ta Gaili põhjani tühjaks imeda. „Ma arvan, et lähen ja aitan need sead tee pealt minema peksta. Muidu istume siin terve öö,“ lausus Ree.

„Vaata, et nad sind ära ei söö.“

„Ma ei arva, et nii hästi maitsen.“