Secret Intelligence Service (SIS, tuntud ka kui MI6) on Ühendkuningriigi luureühendusse kuuluv välisluureteenistus Suurbritannia Välisministeeriumi haldusalas. Salaluureteenistus SIS on välja arenenud Suurbritannia Sõjaministeeriumi sõjaväeluure struktuuriüksusest, sellest ka algne nimetus Military Intelligence-6 ehk MI-6.

Suurbritannia Sõjaministeeriumi salateenistuse büroo loodi 1. oktoobril 1909 Saksa Keisririigi luuretegevuse vastu võitlemiseks. 1910. aastal jagati organisatsioon kaheks: sise- ja välisluurega tegelevaks osakonnaks. 1916. aastal reorganiseeriti seni ühises alluvuses olnud välisluureosakond sõjaväeluure osakonnaks MO6 (mis varsti nimetati ümber MI6-ks) ja siseriiklik vastuluureosakond sõjaväeluure osakonnaks MO5, mis hiljem nimetati ümber MI5-ks. MI5 iseseisvus 1925. aastal.

Pärast teist maailmasõda muudeti Secret Intelligence Service peaminister Winston Churchilli otsusega tsiviilorganisatsiooniks – allutati välisministrile, Julgeolekuteenistus MI5 allutati aga siseministeeriumile.

Ülesanded ja asukoht

SIS-i ülesandeks on koguda salajast teavet ja läbi viia salaoperatsioone selleks, et toetada Suurbritannia valitsust tema ülesannete teostamisel. SIS-i tegevuse aluseks on 1994. aasta teabeteenistuste seadus (Intelligence Services Act 1994), mille kohaselt on SIS-i ülesandeks hankida ja edastada teavet ning viia läbi teisi ülesandeid välisriikides asuvate isikute tegude ja kavatsuste suhtes:

• riikliku julgeoleku huvides, eriti küsimustes, mis on puutumuses valitsuse kaitse- ja välispoliitikaga;
• Suurbritannia majandusliku heaolu ja
• raskete kuritegude ärahoidmiseks ja avastamiseks.

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi välisluure peakorteri asukoht on London, postiaadress PO Box 1300, Vauxhall Cross, 85 Albert Embankment, London SE1 7TP. FO (Media) 020 7270 3100.

Juhid ja organisatsioon

• Mansfield Cumming 1909–1923
• Hugh Sinclair 1923–1939
• Stewart Menzies 1939–1952
• John Sinclair 1953–1956
• Dick White 1956–1968
• John Rennie 1968–1973
• Maurice Oldfield 1973–1978
• Arthur Franks 1979–1982
• Colin Figures 1982–1985
• Christoper Curwen 1985–1989
• Colin McColl 1989–1994
• Sir David Spedding 1994–1999
• Richard Dearlove 1999–2004
• Sir John Scarlett 2004–
• Sir John Sawers 2009–2014
• Sir Alexander Younger 2014–2020
• Richard Moore 2020–
• Salaluureteenistuse juhi ametinimetuseks on Chief of Secret Service, kuid ingliskeelses kirjanduses kasutatakse lühendit C või CSS.

Organisatsioon

Asutuses on 5 direktoraati (1998. aasta andmed):

• Halduse- ja personalidirektoraat, mis tegeleb haldusküsimustega, samuti personali valiku ja ettevalmistamisega,
• Operatiivosakond tegeleb ülesannete püstitamise ja luureinfo ettevalmistamisega, saab ülesandeid ja tellimusi infokogumiseks välis- ja kaitseministeeriumist, töötleb ja analüüsib saadud teavet, valmistab ette tellijatele väljaminevaid infokokkuvõtteid.
• Regionaalosakondade direktoraat, mis koosneb regionaalgeograafia osakondadest.
• Riigivälise vastuluure ja julgeoleku direktoraat, mis tegeleb välisriikide luuretegevuse tõkestamise ning oma töötajate julgeoleku tagamisega,
• Erilluuredirektoraat, mis tegeleb teabehanketööks vajaliku tehnikaga varustamisega,
  • Rahvusvaheliste suhete nõuniku grupp, Ameerika Ühendriikide ja teiste koostööpartnerite luureteenistustega sidepidamise grupp.

Ajalugu

Esimene kaasaegne tsentraliseeritud Suurbritannia välisluureteenistus loodi 1873. aastal kui Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Sõjaministeeriumi Luurejaoskond, vastuluureülesandeid täitis Sõjaministeeriumi Erijaoskond (Special Section X). Suurbritannia Sõjamerelaevastiku juhtorgani Admiraliteedi (staabi) luureorgan moodustati alles 1882. aasta detsembris; briti laevastiku kui saareriigi põhilise relvajõuliigi luureorgan (Sõjamerelaevastiku luurevalitsus) aga alles 1887. aastal.

1888. aastast muudeti Sõjaministeeriumi Luurejaoskond – Sõjaministeeriumi Luuredirektoraadiks.

1899. aastal viidi enne Buuri sõda läbi sõjaväeluure organite reorganiseerimine, mille käigus allutati seni Sõjaministeeriumi alluvuses olnud (Special Section X) otse kindralkortermeistrile ning nimetati I3.

I 3

• I-3(а) – "eriülesanded", ehk agentuurluure, sõjaväetsensuur, sõjavangide ülekuulamised, šifrid ja koodid ja korrespondentide ligipääsu lubamine rindele. Vaatamata laiale ülesanneteringile kuulus allosakonda 3 ohvitseri ja 1 asjaajaja;
• I-3(b) – andmete kogumine sõjakaartide koostamiseks ja muude selleks vajalike ülesannete täitmine. Allosakonnas teenis 3 ohvitseri ja 1 vanem ning 3 reaasjajajat ning 21 tehnikut;
• I-3(с) – sõjakaartide koostamine;
• I-4(d) – raamatukogu. Allosakonna ülesannete hulka kuulus luure avalikest allikatest, eelkõige välismaa ajakirjanduses avaldatust.

Pärast Buuri sõja lõppu toimunud muudatusi sõjaväesüsteemis reorganiseeriti Luuredirektoorium 1904. aastal Sõjaoperatioonide Direktoraadi Luurejaoskonnaks ning aastail 1904–1914 kandsid nimetuses tähekombinatsiooni MO (Military Operations). See nimetus säilis ka pärast Sõjaoperatsioonide Direktooriumi nimevahetust Operatiiv- ja luuredirektooriumiks.

I3 liitmisel Sõjaliste operatsioonide Direktooriumiga sai allüksus uue nimetuse MO3, kuid koosseisust jäid välja 2 sõjakaartidega tegelenud allosakonda.

1906. aastal tehtud ümberkorralduste käigus muudeti allüksuse allosakondade nummerdust:

• МО-1 tegeles üldstrateegiliste küsimustega;
• МО-2 luurega Saksa Keisririigis, Hollandis, Austria-Ungari keisririigis, Hispaanias, Portugalis, Kreekas, Lähis-Idas, Ameerika Ühendriikides, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Balkani maades ja Aafrikas;
• МО-3 luurega Venemaa Keisririigis, Prantsusmaal, Belgias, Kaug-Idas ja Skandinaavia maades;
• МО-4 topograafilise luure, potentsiaalsete sõjategevuspiirkondade kaartide koostamise ja väljaandmisega;
• МО-5, Special Section, endine Section X, tegeles tsensuuri, sidevahendite kontrolli, vastuluure keskse juhtimisega;
• МО-6 informatsiooni kogumise ja luureinformatsiooni levitamisega.

Secret Intelligence Service esimeses maailmasõjas

Secret Intelligence Service pärast esimest maailmasõda

Pärast esimest maailmasõda toimunud sõjaväe ja sõjaväekulutuste kokkuhoidu reorganiseeriti ja koondati Suurbritannia luureasutused ühisesse organisatsiooni: endine Admiraliteedi Luureosakonna dešifreerimisteenistus/Valitsuse koodide ja šifrite kool 1923. aastal, välisministeeriumi poliitilise luure osakond (1921).

1921. aastal korrastati organisatsiooni struktuuri ning moodustati 4 piirkondlikku osakonda: G1, G2, G3, G4 ja 1929. aastal neli kommunikatsioonisektorit (Circulating Sections) välisministeeriumiga, sõjaväega Military MI-1C, (mis hiljem 1925. aastal eraldus MI-6-na), sõjalaevastikuga Naval NI-1C ja lennuväega Air AI-1C.

1930. aastate lõpus täiendati organisatsioon järgmiseks:

Välisfiliaalid ja residentuurid pärast esimest maailmasõda

Enne kahe maailmasõja vahel moodustasid Suurbritannia välisluure välisesindused: legaalsed residentuurid, mis tegutsesid Suurbritannia diplomaatiliste esinduste juures asuvate passikontrolliametnike juhtimisel (avalik saladus) ning Euroopas illegaalsed residentuurid (Section-Z (Z Organization)), mida juhendas kolonel Claude Dansey (Z-1). Välisfiliaalide juhtimiskeskus asus eraldi välisluure keskaparaadist Bush House, Aldwych, London WC2.

Secret Intelligence Service teises maailmasõjas

Teise maailmasõja alguses määrati SIS-i juhiks Stewart Menzies, kes reorganiseeris luureteenistuse struktuuri, mille käigus moodustas kaks eraldi põhiosakonda.

• Välisluure keskaparaat Y Peakorter (Y Headquarters), milles allosakonnad:
  • Poliitiline sektsioon (Kaldkiri), mille juhid oli Malcolm Woolcombe ja David Footman, sõjaväesektsiooni juht oli major Hatton-Hall;
  • Sõjamereväeluure sektsioon, mille juhid olid: kapten Russell ja kommandor Christopher Arnold-Foster RN;
  • Õhuväe sektsioon, mille juht oli Wing-Commander Fred Winterbotham;
  • Vastuluure sektsioon, mille juht oli kolonel Valentine Vivian;
  • Majandussektsioon, mille juht oli külg-admiral Charles Limpenny DSo, RN;
  • Finantssektsioon, mille juht oli Percy Sykes;
  • Eriside üksus (Special Communications), mille juht oli brigadir Richard Gambier-Parry, raadiosideks luureagentide ja -gruppidega. Asukoht Whaddoni küla;
  • Šifreerimissektsioon, mille juht oli kolonel Walter Jefferys;
  • Pressisektsioon, mille juht oli Raymond Henniker-Heaton.
  • Teabehankesektsioon (Production 'P' Sections):

• 1938–1940, Diversioonisektor, mis hiljem liideti Majandussõjaministeeriumi erioperatsiooonide üksusega Special Operations Executive/(SOE);
• YP Välisjaamad (YP Overseas Stations).
  • SIS juures tegutses ka sideohvitseride teenistus Inter-Service Liaison Departments: Inter-Service Liaison Departments for the Middle East ISLD(ME) ja Inter-Service Liaison Departments for Far East ISLD(FE).

Välisfiliaalid ja residentuurid teises maailmasõjas

Pärast teise maailmasõja algust Euroopa mandril ning Saksamaa ja NSV Liidu vallutusi kaotas SIS enamiku legaalseid residentuure Mandri-Euroopas: Pariisis, Brüsselis, Haagis, Prahas, Varssavis, Bukarestis ja Berliinis, Oslos. Suurima kaotuse osaliseks sai välisluure pärast Saksamaa sõjalise vastuluure Abwehri ja SD operatsiooni, mille tulemusena vahistati Venlos SIS Hollandi legaalse ja illegaalse residentuuri juhid: kapten Sigismund Payne-Best (Z) ja SIS esindusest major Richard Stevens, kes ülekuulamisel Saksamaal paljastasid Briti luurevõrgustiku Madalmaades.

Pärast Talvesõja algust Soome ja NSV Liidu vahel evakueeriti Helsingi residentuur (Helsinki Station) Rootsi Stockholmi ning Suurbritannia oli sunnitud likvideerima välisesindused Tallinnas ja Riias. Suurbritannia välisesindusete evakueerimine likvideeris ka seni tegutsenud välisluure kattevarjuks olnud passikontrolli bürood, mis tegutsesid välisesinduste juures.

SIS-ile jäid vaid välisesindused neutraalsetes riikides: Rootsis – Stockholmis; Portugalis – Lissabonis ja Šveitsis – Bernis.

Secret Intelligence Service pärast teist maailmasõda

Pärast teise maailmasõja lõppu, külma sõja algust ja likvideeritud SOE üksuste liitmist SIS-iga muudeti ka SIS keskaparaadi struktuuri, moodustati (Directorate of Production):

• DP1 Controller Northern Area CAN, Nõukogude blokk ja Skandinaavia maad;
• DP1 Controller Western Area CWA, Hispaania, Prantsusmaa ja Põhja-Aafrika;
• DP1 Controller Eastern Area CEA, Saksamaa LV, Šveits ja Austria;
• DP2 Controller Middle East CME, Lähis-Ida riigid;
• DP3 Controller Far East CFE, Kaug-Ida riigid;
• DP4 Controller London Station, London

Directorate of Requirements: (kommunikatsioon teiste riigiasutuste ja teabehankeorganisatsioonidega)

• R1 Political Section,
• R2 Military Section,
• R3 Naval Section,
• R4 Air Section,
• R5 vastuluure, kuhu ühendati endised V ja IX sektor. 1964. aastal moodustati neile liidetud Julgeoleku ja järelevalveinspektsioonist Julgeoleku ja vastuluure Direktoraat (Directorate of Counter-Intelligence and Security).
• R6 majandusluure,
• R7 sõjatingimustes teaduslik-tehniline luure
• R8 koostöö Suurbritannia signaalluure- ja dešifreerimisasutuse – Valitsusside Peakorteriga;
• R9 (Scientific Intelligence)
• Directorate of Administration and Finance

1968. aastal toimunud organisatsiooni muudatused lihtsustasid ülesehitust veelgi:

• DP1 Lääne-Europe,
• DP2 Lähis-Ida ja Aafrika riigid,
• DP3 Kaug-Ida ja Ameerika riigid,
• DP4 London Station.

1978.–1979. aastal toimud muudatuste käigus muudeti Requirement and Production Directorates ülesehitust, mis põhines kuuel põhiosakonnal:

• C1 London Station,
• C2 Lähis-Ida riigid;
• C3 Kaug-Ida riigid;
• C4 Läänemaailm;
• C5 Nõukogude blokk;
• C6 Aafrika.

Secret Intelligence Service ja Venemaa Keisririik

• Alates 1870 – Briti sõjaväeatašee Peterburis (British military attaché in St Petersburg, Lieutenant-Colonel) Frederick Wellesley;
• 1911 –, Briti sõjaväeatašee Peterburis Sir Alfred William Fortescue Knox;
• kuni 1918 – Suurbritannia sõjalise atašee kohusetäitja kapten Francis Newton Allan Cromie

Secret Intelligence Service ja NSV Liit

• 1962. aastal peeti Moskvas kinni GRU kõrge ohvitser Oleg Penkovski ja Tšehhoslovakkias Penkovski materjalide edasitoimetaja ja kontaktisik Greville M. Wynne;
• 1979. aastal peeti kinni Leningradis sõjaväeatašee abi Lieutenant-Commander Aubone Pyke, kahtlustatuna sõjaliste objektide fotografeerimises;

Secret Intelligence Service ja Eesti

• Ernest Boyce,
• Paul Dukes, "ST-25";
• Augustus Agar
• Passiosakonna ülem ja ühtlasi SISi resident Eestis kolonelleitnant Ronald Forbes Meiklejohn
• Harold Gibson ja Viktor Bogomolets
• Ronald Seth
• Alexander McKibbin ja Operatsioon Jungle 1 (vaata Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee 2. osakond#Vastuluureoperatsioonid SIS-i vastu)
• Pablo Miller
• 1992. aastal toimetasid MI-6 töötajad Tallinna kaudu Soome MI-6 salajast kaastööd teinud (elektroonilise luure ja välisriikide koodide dešifreerimisega tegelenud NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee 16. Valitsuse kaastöötaja) Viktor Makarov, kes pärast paljastamist ning karistuse kandmist vabastati amnestiaga ning põgenes Venemaalt läbi Läti-Eesti-Soome Suurbritanniasse;
• 1992. pöördus Tallinna Suurbritannia saatkonda NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimese peavalitsuse arhivaar major Vassili Mitrohhin, kes pakkus NSV Liidu välisluure arhiivis töötamise ajal (aastatel 1972–1984) riiklike saladusi sisaldavate dokumentide koopiaid, mis kajastasid NSV Liidu välisluure salaoperatsioone ja salajast kaastööd teinud isikute andmeid;
• 1996. aastal vahistatud ja Venemaa Föderatsiooni Julgeolekuteenistuse poolt salajases koostöös MI-6 süüdistatud Platon Obuhhoviga kohtus tema agendijuht-luureohvitser Spencer, vastavalt endise MI-6 töötaja Richard Tomlinson andmetele "neutraalsel pinnal" väljaspool Venemaad Tallinnas;
• 2000. aasta märtsis peeti Venemaal Peterburis kinni Venemaa Föderatsiooni Julgeolekuteenistuse poolt Peterburi sõjatehases töötav Venemaa Föderatsiooni Kaitseministeeriumi polkovnik Sergei Skripal, kes vastavalt Venemaal avaldatud andmetele oli 1999. aastal värvatud Eestis Tallinnas asunud Suurbritannia Välisluureteenistuse residendi Pablo Milleri poolt. Skripal mõisteti süüdi spionaažis Suurbritannia kasuks ning mõisteti karistuseks – vabaduskaotus 13 aastat;
• 2000. aasta juunis tegi endine Venemaa julgeolekuteenistuse töötaja Vjatšeslav Žarkov avalduse, et Suurbritannia Eesti saatkonna I sekretär Pablo Miller, kes kasutas varjunimesid – Paul ja Antonio Alvares de Idalgo proovis teda värvata salajasele kaastööle Suurbritannia luurega Venemaa kohta käiva majandusinfo kogumiseks;
• Vastavalt Venemaal avaldatud andmetele kahtlustas Venemaa Föderatsiooni Julgeolekuteenistus Pablo Millerit ka Venemaa Föderatsiooni FSB Piiriteenistuse ohvitseri Valeri Ojamäe, (kes mõisteti 7 aastaks vangistusse spionaaži eest) värbamises ning koostöös temaga Venemaa vastases spionaažis;
• Eesti Ekspress, 18. september 2008, Vene eriteenistused peavad Eestit Briti luure tugipunktiks"
• Eesti Päevaleht, 24. märts 2000, Vene luure avaldas Briti-Eesti spiooni värbaja nime

Vaata ka

• Sõjamerelaevastiku luurevalitsus
• Security Service
• Special Operations Executive
• Government Communications Headquarters
• Tomlinsoni nimekiri – 1999. aastal endise MI-6 töötaja Richard Tomlinsoni töötamise ajal MI-6-s teatavaks saanud nimekiri, kuhu kuulusid Suurbritannia välisluurega kaastööd teinud ja koosseisulised ametnikud

Viited

Kirjandus

• Dukes, Paul. ST 25 lugu:Briti salaluure teenistuses punasel Venemaal. Tallinn: Grenader, 2008 ISBN 9789949448173
• Augustus Agar, Balti episood. Briti salateenistuse tegevus Venemaa vetes. Olion 2004, ISBN: 9985663861
• Ronald Seth, "Langevarjurina Eestis", 1957 Estoprint, [1]
• Richard Tomlinson, The Big Breach; From Top Secret to Maximum Security, 2001,
• Stephen Dorril, MI6: Inside the Covert World of Her Majesty's Secret Intelligence Service,
• Chatper 35:Uncensored, ingliskeelne kirjeldus luureametnike ettevalmistusprotsessist ja tööst, mille avaldamine oli keelatud SB valitsuse poolt;
• Harry Hinsley, British Intelligence in the Second World War (London, 1979–90).

MI-6/Secret Intelligence Service'i teemaline filmograafia

• James Bond, Ian Flemingi kirjanduslik MI-6 salaagent; ning Bondi-teemalised filmid (teema "James Bond")
• "Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk"

Välislingid

• Secret Intelligence Service'i koduleht

"(Si Si) Je Suis un Rock Star" on Rolling Stonesi basskitarristi Bill Wymani soolosingel. Singli avaldas 1981. aasta juulis sõltumatu plaadifirma A&M Records. Laul on ka samal aastal ilmunud Wymani omanimelisel albumil "Bill Wyman".

Algselt salvestas Wyman laulu demo Ian Dury jaoks, kuid demo Duryni ei jõudnudki ning nii lauldi lugu Wymani plaadile Wymani enda esituses. Laulus kasutab ta muuseas ka aktsenti, mida ta ise nimetas kokni prantsuse keeleks.

Laulu kõrgeim koht Briti singliedetabelis oli 14. Kokku püsis singel Top 40 hulgas 9 nädalat.

Laulud

Kõikide laulude autor on Bill Wyman

A-pool

1. "(Si Si) Je Suis un Rock Star" – 3:22

B-pool

1. "Rio De Janeiro" – 3:50

Muusikud

• Bill Wyman – laul, basskitarr, kõik muud pillid
• Terry Taylor – kitarr, taustalaul
• Bruce Rowland – trummid laulus "(Si Si) Je Suis un Rock Star"
• Jim Phantom – trummid laulus "Rio De Janeiro"

Viited

SI-süsteemi põhiühikud on rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi mõõtühikud, millel põhinevad kõik teised füüsikaliste suuruste ühikud selles süsteemis.

Vastavalt Kaalude ja Mõõtude Peakonverentsi (CGPM) 1960. ja 1971. a otsustele on füüsikalised põhisuurused mõõdetavad järgmiste põhiühikutega:

• aja mõõtühik sekund, tähis s
• pikkuse mõõtühik meeter, tähis m
• massi mõõtühik kilogramm, tähis kg
• elektrivoolu tugevuse mõõtühik amper, tähis A
• termodünaamilise temperatuuri mõõtühik kelvin, tähis K
• ainehulga mõõtühik mool, tähis mol
• valgustugevuse mõõtühik kandela, tähis cd

Põhiühikuid defineeritakse ehk määratletakse sobivalt valitud füüsikakonstantide fikseeritud arvväärtuste alusel. Fikseeritud väärtused (seega ilma mõõtemääramatuseta) on kehtestatud selleks, et põhiühikute arvväärusi saaks täpselt väljendada. Fikseeritud on iga konstandi niisugune arvväärtus, mis kehtestamise ajal vastas kõige paremini mõõtmistulemustele. Konstantide fikseeritud arvvääruste ja nende mõõtühikute omavahelise seose kaudu saab põhiühikuid kirjeldada ja matemaatiliselt avaldada.

Põhiühikute defineerimiseks vajalike füüsikakonstantide fikseeritud väärtused (20.05.2019)

Tseesium-133 aatomi häirimata põhioleku ülipeenstruktuuri kahe energiataseme vahelise ülemineku sagedus

${\displaystyle \Delta \nu _{\text{Cs}}=9\,192\,631\,770\;\,{\frac {1}{\text{s}}}}$

Valguse kiirus vaakumis

${\displaystyle c=299\,792\,458\,\;{\frac {\text{m}}{\text{s}}}}$

Plancki konstant

${\displaystyle h=6{,}626\,070\,15\cdot 10^{-34}\;\mathrm {J\,s} }$

Elementaarlaeng

${\displaystyle e=1{,}602\,176\,634\cdot 10^{-19}\;\mathrm {A\,s} }$

Boltzmanni konstant

${\displaystyle k_{\mathrm {B} }=1{,}380\,649\cdot 10^{-23}\,\;{\frac {\mathrm {kg\,m} ^{2}}{{\text{s}}^{2}\;{\text{K}}}}}$

Avogadro arv

${\displaystyle N_{\mathrm {A} }=6{,}022\,140\,76\cdot 10^{23}\,\;{\frac {1}{\mathrm {mol} }}}$

540 THz sagedusega monokromaatilise kiirguse valgusviljakus

${\displaystyle K_{\mathrm {cd} }(540\cdot 10^{12}\,{\text{Hz}})=683\;\,{\frac {\text{lm}}{\text{W}}}}$

Põhiühikute definitsioonid

Sekund

Sekundi määratlus põhineb tseesium-133 aatomi põhioleku peenstruktuuri kahe energiataseme vahelise ülemineku sageduse ${\displaystyle \Delta \nu _{\text{Cs}}}$ fikseeritud arvväärtusel

${\displaystyle 1\,\mathrm {s} =9\,192\,631\,770\,{\frac {1}{\Delta \nu _{\text{Cs}}}}}$

Meeter

Meetri määratlus põhineb vaakumis levival valguse kiiruse ${\displaystyle c}$ fikseeritud arvväärtusel

${\displaystyle 1\,{\text{m}}={\frac {c}{299\,792\,458}}\;{\text{s}}={\frac {9192631770}{299792458}}\,{\frac {c}{\Delta \nu _{\text{Cs}}}}}$

Kilogramm

Kilogrammi määratlus põhineb Plancki konstandi ${\displaystyle h}$ fikseeritud arvväärtusel: ${\displaystyle 1\,{\text{kg}}={\frac {h}{6{,}626\,070\,15\cdot 10^{-34}}}\,{\frac {\text{s}}{{\text{m}}^{2}}}={\frac {299\,792\,458^{2}}{9\,192\,631\,770\cdot 6{,}626\,070\,15}}\cdot 10^{34}\,{\frac {h\cdot \Delta \nu _{\text{Cs}}}{c^{2}}}}$

Amper

Ampri määratlus põhineb elementaarlaengu ${\displaystyle e}$ fikseeritud arvväärtusel:

${\displaystyle 1\,{\text{A}}={\frac {e}{1{,}602\,176\,634\cdot 10^{-19}}}\,{\frac {1}{\text{s}}}={\frac {10^{8}}{9{,}192\,631\,770\cdot 1{,}602\,176\,634}}\,\Delta \nu _{\text{Cs}}\cdot e}$

Kelvin

Kelvini määratlus põhineb Boltzmanni konstandi ${\displaystyle k_{\mathrm {B} }}$ fikseeritud arvväärtusel ja sellest tulenevalt sekundil, meetril ja kilogrammil:

${\displaystyle 1\,{\text{K}}={\frac {1{,}380\,649\cdot 10^{-23}}{k_{\mathrm {B} }}}\,{\frac {{\text{kg}}\cdot {\text{m}}^{2}}{{\text{s}}^{2}}}={\frac {1{,}380\,649}{9{,}192\,631\,770\cdot 6{,}62607015}}\cdot 10^{-11}\,{\frac {\Delta \nu _{\text{Cs}}\cdot h}{k_{\mathrm {B} }}}}$

Mool

Mooli määratlus põhineb Avogadro arvul ${\displaystyle N_{\mathrm {A} }}$:

${\displaystyle 1\,{\text{mol}}=6{,}022\,140\,76\cdot 10^{23}\,{\frac {1}{N_{\mathrm {A} }}}}$

Kandela

Kandela määratlus põhineb 540 THz sagedusega monokromaatilise kiirguse valgusviljakuse ${\displaystyle K_{\mathrm {cd} }}$ fikseeritud arvväärtusel 683 luumenit vati kohta.

${\displaystyle 1\,{\text{cd}}=1\,{\frac {\text{lm}}{\text{sr}}}={\frac {K_{\mathrm {cd} }}{683}}\,{\frac {\text{W}}{\text{sr}}}={\frac {K_{\mathrm {cd} }}{683}}\,{\frac {{\text{kg}}\cdot {\text{m}}^{2}}{{\text{s}}^{3}\cdot {\text{sr}}}}\,}$

Vaata ka

• Rahvusvaheline suuruste süsteem
• Rahvusvaheline mõõtühikute süsteem
• SI-süsteemi ühikud

Viited

Välislingid

• Resolution on the revision of the International System of units (SI)
• The SI redefinition to come into force from 20 May 2019

Lak Si (tai หลักสี่) on Bangkoki linnaosas (khet).

Linnaosa koosneb kahest asumist (khwaeng): Thung Song Hong ja Talat Bang Khen.

Lak Si linnaosa moodustati 21. novembril 1997, mil see eraldati Don Mueangi linnaosast.

Viited

Väike interfereeriv ehk sekkuv RNA (siRNA), mida tuntakse ka nimetustega lühike interfereeruv RNA ja vaigistav RNA, on kaheahelaline RNA molekul, mille pikkuseks on 20–25 aluspaari. siRNA-l on mitmeid rolle, kuid peamiselt osaleb ta RNA interferentsi (RNAi) rajas, kus ta sekkub kindla nukleotiidse järjestusega geenide ekspressiooni. siRNA põhjustab mRNA lagundamise pärast transkriptsiooni, mille tulemusel ei toimu translatsiooni. Lisaks on siRNA kasutuses RNA interferentsiga seotud radades, näiteks käitub siRNA viirusevastastes mehhanismides või genoomis kromatiini struktuuri kujundades. Alles praegu on alustatud eelmainitud radade uurimist.

siRNA-de roll post-transkriptsioonilisel geenivaigistamisel taimedes avastati esmalt David Baulcombesi uurimisgrupis Sainsbury laboris Norwichis Inglismaal ning avaldati esmakordselt ajakirjas Science aastal 1999. Peatselt teatas Thomas Tuschl koos kolleegidega ajakirjas Nature, et sünteetilist siRNA-d saab kasutada ka imetajate rakkudes RNA interferentsi rajal. Selle avastuse tulemusena suurenes huvi kasutada siRNA-d ravimite arendamises ja biomeditsiinilistes uuringutes.

Struktuur

siRNA-del on hästi defineeritud struktuur: see on lühike (enamasti 20–24 aluspaari), kaheahelaline RNA (dsRNA), millel on 5’ ots fosforüleeritud ning 3’ ots hüdroksüleeritud kahe üleliigse nukleotiidiga. siRNA-d toodetakse pikast kaheahelalisest RNA-st ja väikesest juuksenõela RNA-st ja seda protsessi katalüüsib Diceri ensüüm. siRNA-d saab rakkudesse ka transfekteerida. Teoreetiliselt on võimalik vaigistada kõiki geene sünteetilise siRNA-ga, millel on komplementaarne järjestus. Seetõttu on siRNA-d olulised geeni funktsionaalsuse määramisel ja ravimi spetsiifilisusel transkriptsiooni järgsel ajal.

RNAi induktsioon kasutades siRNA-sid või nende biosünteetilisi prekursoreid

Geenide vaigistamine kasutades genoomivälist siRNA-d, mis on viidud rakkudesse transfekteerides, ei ole väga efektiivne, sest siRNA pakutud efekt on lühiaegne, eriti kui tegemist on kiiresti jagunevate rakkudega. Seda saab vältida, kui luua siRNA jaoks ekspressiooni vektor. siRNA järjestust muudetakse nii, et luuakse kaheahelaline rõngas. Tulemuseks on lühike juuksenõela RNA (shRNA), mida Dicer ensüüm on võimeline töötlema uuesti funktsionaalseks siRNA-ks. Tavaliselt kasutatakse RNA polümeraas III promootorit (näiteks U6, mis on seotud geeni splaissimisega või H1, mis on Rnaasi komponent) transkriptsiooni kassetis, mis on mõeldud väikeste tuuma RNA-de (snRNA) transkriptsioonideks. Arvatakse, et snRNA-dest on samuti Diceri ensüüm võimeline tootma funktsionaalseid siRNA-sid.

Geeni vaigistamise efektiivsust saab suurendada ka Cell Squeeze'i (raku pigistamise) tehnikaga, mis on vektorivaba platvorm rakusiseseks transpordiks. Selle käigus muudetakse rakkude kuju mehaaniliselt, viies neid läbi takistuse, mille diameeter on väiksem kui raku diameeter. Mehaanilise töötluse tulemusel tekivad kanalid, mille kaudu on siRNA-l võimalik rakku siseneda.

siRNA aktiivsus RNAi rajas sõltub suuresti sellest, kuidas on võimeline seonduma RNA-indutseeritud geenivaigistamiskompleks (RISC). Kui siRNA on seondunud RISC-ga, toimub siRNA lahti keerdumine ja senss- ehk kodeeriva ahela hävitamine endonukleaasidega. Allesjäänud antisess- ehk matriitsahela – RISC kompleks seondub sihtmärk mRNA-ga ning algab transkriptsiooniline vaigistamine.

RNA aktivatsioon

Hiljuti avastati, et kaheahealine RNA võib lisaks geeni vaigistamisele ka geene aktiveerida. Seda mehhanismi kutsutakse "väikeseks RNA-indutseeritud geeni aktiveerimiseks" ehk RNAa-ks. On näidatud, et dsRNA sihtmärk geeni promootorid indutseerivad tugevat transkriptsiooni aktiveerimisega seotud geenidel. RNAa töötamist on näidatud inimese rakkudes, kasutades sünteetilist dsRNA-d ning seda nimetati "väikeseks aktiveerivaks RNA-ks (saRNA). Veel ei ole teada, kas RNAa toimib ka teistes organismides.

Väljakutse: ebaspetsiifiliste efektide vältimine

Kuna RNAi sekkub ka mitmetesse teistesse signaali radadesse, võib juhtuda, et siRNA võib vahel põhjustada ebaspetsiifilisi efekte. Imetaja rakk võib kaheahelalist RNA-d, nagu on siRNA, pidada viiruse kõrvalproduktiks ning lasta immuunsüsteemil see hävitada. Veel enam, kuna mikroRNA sarnaneb struktuurilt siRNA-ga ning mikroRNA reguleerib geeni ekspressiooni suuresti tänu ebatäielikule komplementaarsusele aluspaaride vahel sihtmärk mRNA-ga, siis võib siRNA rakku viimine põhjustada vale geeni vaigistamise.

Kaasasündinud immuunsus

Kui viia korraga liiga palju siRNA-d rakkudesse, võib juhtuda, et aktiveerub kaasasündinud immuunsus ning juhtub mitmeid ebaspetsiifilisi sündmusi. Viimaste uurimuste järgi arvatakse, et selle põhjuseks on kaheahelalise RNA sensor PKR, kuid põhjuseks võib olla ka retinoidhappega indutseeritav geen I (RIG-I). Protsessis on kirjeldatud ka tsütokiini aktiveerimist Toll-sarnase retseptor seitsme (TLR7) vahendusel. Üheks lahenduseks ebaspetsiifiliste efektide vähendamiseks on muuta siRNA mikroRNA-ks. MikroRNA-sid leidub organismis loomulikult ning kasutades nende endogeenseid radu, peaks olema võimalik saavutada samasugune geeni vaigistamise efekt oluliselt madalama kontsentratsiooni juures võrreldes siRNA-ga. Kasutades mikroRNA-d peaks vähenema ebaspetsiifiliste efektide arv.

Möödasihtimine

siRNA kasutamisel geeni vaigistamiseks on mureks mööda sihtimine. Sellisel juhul geenid, mis ei ole täielikult komplementaarsed, võidakse kogemata vaigistada siRNA abil (sest siRNA käitub kui miRNA) ning see võib viia andmete valele tõlgendamisele ja potentsiaalsele toksilisusele. Seda probleemi saab osaliselt vähendada, korraldades sobilikke kontrolleksperimente ning samuti arendatakse jõudsalt siRNA algoritme, mis oleksid vabad mööda sihtimisest. Kasutades kogu genoomi ekspressiooni uuringuid, näiteks mikrokiipide abil, on võimalik kontrollida uute siRNA-de töötamist ning arendada algoritme veelgi. 2006. aastal avaldatud uurimus Dr. Khvorova laborist näitas, et siRNA-des 6–7 aluspaari pikkused jupid alates teisest positsioonist kattuvad valesti vaigistatud geenide 3’UTR regioonidega.

Terapeutiline rakendamine

Teoorias on võimalik vaigistada igat geeni RNAi raja kaudu, kasutades siRNA-sid. Seetõttu on siRNA-de vastu suur huvi nii elementaar- kui ka rakendusbioloogias. Järjest enam jälgitakse suuremõõtmelisi RNAi radu, et teha kindlaks, millised on olulised geenid erinevates bioloogilistes protsessides. Eeldatakse, et kuna haigused sõltuvad tihti mitmest geenist, siis ühe geeni vaigistamist siRNA-ga võiks kasutada teraapiana.

Samas, kui rakendada RNAi siRNA-de vahendusel elavates organismides, eriti inimestes, tekivad mitmed takistused. Katsed on näidanud, et siRNA efektiivsus sõltub raku tüübist, kuid põhjust veel ei mõisteta. Mõned rakutüübid vastavad siRNA-le hästi ning toimub geeni vaigistamine, samas teistes rakutüüpides puudub geeni vaigistamine täielikult (kuigi on toimunud tõhus transfektsioon).

I faasi tulemused aastal 2005 kahele esimesele RNAi katsetele (mis olid vananemisega seotud kollatähni degeneratsiooni ehk AMD vastu) näitasid, et siRNA-d on hea kasutada ning sellel on farmakokineetilised omadused.

Teise eksperimendi esimese faasi kliinilistel katsetel oli 41 patsienti, kellel olid vähi metastaasid jõudud maksa. Neile manustati RNAi-d lipiidsete nanopartiklite vahendusel. RNAi sihtmärgiks olid kaks geeni, mis kodeerivad vähi rakkude kasvamiseks vajalikke valke. Need valgud on vaskulaarse endoteeli kasvufaktor (VEGF) ja kääviniidi kinesiini valk (KSP). Tulemused olid kliinilisest vaatepunktist kasulikud, vähk stabiliseerus pärast kuut kuud või mõne patsiendi puhul vähenesid metastaasid. Farmakodünaamilised biopsia analüüsid näitasid, et patsientidelt võetud kudedes olid RNAi kompleksid. See tõestas, et molekulid jõudsid ettenähtud sihtmärk-rakkudesse.

Kontseptsiooni uuringud on näidanud, et Ebola viirusele suunatud siRNA-d võivad olla inimestel efektiivsed kokkupuutejärgsed profülaktikavahendid. Katses elasid kõik osalenud ahvilised üle surmava koguse Zaire Ebola viirust (ZEBOV), mis on kõige ohtlikum ebola tüvi.

Vaata ka

• Oligonukleotiidide süntees
• EsiRNA
• NatsiRNA
• Viroid

Viited