Vallisaare vaherahu oli Rootsi ja Moskva tsaaririigi (Venemaa) vahel 20. detsembril 1658 Vallisaare mõisas (Usnowa) Vaivara kihelkonnas Virumaal sõlmitud kokkulepe, millega katkestati osapoolte sõjategevus kolmeks aastaks.

Vallisaare rahu peatas 1656.–1658. aasta Vene-Rootsi sõja, mille Moskva tsaaririik oli alustanud. Vallisaare vaherahuga jäid Venemaale Liivimaal vallutatud alad, sealhulgas Tartu.

Vaherahu sõlmimise Rootsi-poolne komissar oli Rootsi Riiginõukogu liige, Tartu õuekohtu president vabahärra Gustaf Bielke ning delegatsiooni kuulusid veel Bengt Horn, Johan Silfverstierna ja Filip von Krusenstierna, Moskva tsaaririiki esindas Afanassi Lavrentjevitš Ordin-Naroškin.

Sõlmitud vaherahu tulemusena jäid Moskva tsaaririigi valdusse juba hõivatud Eesti- ja Liivimaa linnad, Rootsi valdusse aga Rootsi poolt tagasi vallutatud Ingerimaa koos Nöteborgi ja Nyeniga.

Rootsi ja Venemaa vahel taastati kaubandussuhted, mõlemad osapooled vabastasid vangid, kaasa arvatud need, kes olid ära viidud kaugetesse piirkondadesse. Rootsi võttis ka kohustuse mitte toetada Poolat sõjas Venemaa vastu.

1661. aastal sõlmitud Kärde rahu tühistas Vallisaare rahu ning taastas selle eelse Stolbovo rahuga määratletud piiri Rootsi kuningriigi ja Moskva tsaaririigi vahel.

Viited

Vallisaare (kirjanduses ka Vallisaari) oli Narva lähedal Vaivara kihelkonnas olnud küla.

Küla on tuntud selle poolest, et 1658 sõlmisid Vallisaare mõisas (Usnowa) Rootsi ja Venemaa Vallisaare vaherahu.

Vene-Rootsi sõda (1656–1658) oli osa aastatel 1656–1661 Moskva tsaaririigi ja Rootsi kuningriigi vahel toimunud sõjategevusest ülemvõimu pärast Liivimaal, osa Teisest Põhjasõjast. Samal ajal pidas Moskva tsaaririik sõda Rzeczpospolitaga.

Eellugu

1654. aastal algas Moskva tsaaririigi ja Rzeczpospolita vahel Ukraina ja Lõuna-Venemaa territooriumite pärast Poola-Vene ehk Kolmeteistkümneaastane sõda. Moskva tsaaririigi ülekaalukad väed sisenesid, kokkuleppel Ukraina kasakate hetmani Bogdan Hmelnõtskiga, Ukraina aladele ja Leedu Suurvürstiriiki. Olulisim piirikindlus Poola Smolensk langes peagi Moskva vägede kätte ning nende väed rüüstasid tugevalt Leedu alasid. Poola oli võimetu midagi otsustavat selle vastu ette võtma, ehkki viimaks oli hakatud moodustama suuremaid väeüksusi.

Moskva tsaaririigi vägede kiire edu jahmatas aga Rootsit, kes kartis, et Poola täieliku kokkuvarisemise korral haarab too Läänemere idarannikul kiirelt ülemvõimu. Et seda takistada, otsustas kuningas Karl X enne ise kogu läänepoolse Poola vallutada. Rootsi väed liikusid 1655. aastal Ees-Pommerist ja Liivimaalt Rzeczpospolita aladele ning vallutasid kiiresti enamiku Moskva vägede poolt alistamata jäänud aladest. Gustaf Adolf Lewenhaupti juhtimisel hõivasid Rootsi väed Daugavpilsi. Karl kuulutas end ka (Radziwillide toetusel) Leedu suurvürstiks. Aasta lõpuks olid poolakate kätte tähtsamatest linnadest jäänud vaid Lviv ja Danzig. Poola kuningas (1648–1668) Jan II Kazimierz Waza lahkus pagendusse Sileesiasse ja Poolat valmistuti juba laiali jagama (kuningatrooni pakuti seejuures Habsburgidele).

 Pikemalt artiklis Uputus (Poola)

Sõjategevus Ingerimaal

1656. aasta alanud Rootsi-Vene sõjas hõivasid Moskva tsaaririigi väed 1656. aasta alguses Vasknarva ning ründasid ka Narva linnust ja Jamburgi. Ingerimaa ja Käkisalmi lääni kaitset juhendas 1654–1657 kindralkuberner Gustaf Evertsson Horn. 1656. aasta suvel ründasid edelasuunast laevastiku toel dessandiga Pähkinälinna ja põhja pool Laadogat. Põhjapoolne väesalk Aunuse vojevoodi Pjotr Puškini (Пётр Пушкин) ja Novgorodist sõjakäigule saadetud vojevood Jenaklõtš Tšelištšev (Енаклыч Челищев) vallutasid Sortavala ja asusid Koporjet piirama.

Edelapoolne väesalk Pjotr Potjomkini (Пётр Потёмкин) juhtimisel suundus Pähkinälinna ja Nyenit piirama, Nyeni garnison aga taganes ja loovutas Nyeni kindluse ning väesalk pöördus tagasi Pähkinälinna piiramisele.

Sõjategevus Lätis

1656. aasta 17. mail kuulutas Moskva tsaaririik Rootsi kuningriigile sõja ning alustati Moskva tsaaririigi vägede viimist Rootsi Liivimaale. Moskva tsaaririigi väed liikusid Smolenski suunalt Liivimaale üle sõjast haaratud Rzeczpospolita Vitebski ja Polotski. Läti idaküljel asuva Rootsi vägede poolt okupeeritud Kuramaa hertsogiriigi Dünaburgi piiramist alustati 20. juulil ning pärast 11-päevast piiramist alistus kindlus 31. juulil ning linn nimetati Vene tsaari Aleksei I korraldusel Borisglebskiks; 14. augustil vallutasid vene väed Koknese ja linn nimetati ümber Tsarevitš-Dmitroviks.

21. augustil jõudsid Moskva tsaaririigi väed, tsaar Aleksei I üldjuhtimisel Riia linna alla ning 1. septembril pärast piiramisehitiste ja suurtükipatareide püstitamist algas kindral Alexander Leslie juhtimisel linna piiramine. Laevastiku puudumise tõttu aga jäi linn mere poolt blokeerimata ning see võimaldas linna varustamist.

 Pikemalt artiklis Riia piiramine (1656)

2. oktoobri varahommikul, enne Moskva tsaaririigi vägede planeeritud kindluse rünnakut teostasid Rootsi väed väljatungi kindlusest ning tekitasid rünnakuks valimistuvatele Moskva tsaaririigi vägedele suuri kaotusi ning hõivasid ka 17 lahingulippu. 5. oktoobril lõpetasid Moskva tsaaririigi väed linna piiramise ja taganesid Polotskisse.

Sõjategevus Eestis

Riia linna piiramise ajal suundus Moskva tsaaririigi vägede põhjagrupp 40 000-mehelise väega Kokenhusenist, vürst Aleksei Trubetskoi juhtimisel Lõuna-Eestisse ning 1656. aasta augustis algas Tartu linna piiramine, samal ajal suundusid ratsasalgad rüüsteretkedele maapiirkondadesse. Linna kaitsesid ainult 200 Rootsi soldatit, 200 kodanikku ja 100 ratsameest ning linnale appi tõtanud abiväed löödi tagasi. Tartu langes Moskva tsaaririigi vägede kätte 12. oktoobril 1656 maapealik Lars Flemming alistumise järel.

Afanassi Nasatini väed vallutasid Marienburgi (Alūksne) ja nimetati ümber venepäraselt Alist (Алист) ning pärast ühepäevast piiramist 21. juulil alistus Vastseliina piiskopilinnus (Neuhausen) Moskva tsaaririigi vägedele.

1657. aasta alguses põletasid Moskva tsaaririigi väed maha Narva linna alevid.

9. juunil 1657 toimus Liivimaal Valga lahing, milles Rootsi sõjavägi võitis Pihkva suurvojevood ja kindral Matvei Šeremetevi (1629–1657) juhitud Moskva tsaaririigi väge.

Juulis-augustis 1657 piirasid ja proovisid vallutada Rootsi väed Magnus Gabriel de la Gardie juhtimisel ebaõnnestunult Tartut.

1657. aasta augustis ajas Magnus Gabriel de la Gardie Moskva tsaaririigi väed Pärnu all põgenema ja tungis Pihkva piirkonda ning vallutas Petseri kloostri. Septembris aga kaotas ta lahingu Oudova all vojevood vürst Ivan Hovanski vägedele ja taandus Tallinna.

13. märtsil 1658 ületasid Moskva tsaaririigi väed, tolleaegse piiri ja ründasid Rootsi vägede eelposte algselt Joala küla juures ja seejärel piirasid 17.–20. märtsini Narva linna.

Vaherahu

1658. aasta lõpus sõlmitud Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel Narva lähedal Vallisaare mõisas Vallisaare vaherahuga, lepiti kokku kolmeaastases vaherahus. Vaherahu sõlmimise järel Moskva tsaaririigiga, jätkus aga Rootsi sõjategevus Liivimaa aladel, Teises Põhjasõjas Rzeczpospolitaga.

Vallisaare vaherahulepinguga jäid Moskva tsaaririigi valdusse sõja käigus vallutatud alad ja linnad-kindlused: Koknese, Tartu, Alūksne, Vasknarva, Jama, Rēzekne, Daugavpils.

1661. aastal sõlmitud Kärde rahu tühistas Vallisaare vaherahu ja taastas selle eelse Stolbovo rahuga määratletud piiri Rootsi kuningriigi ja Moskva suurvürstiriigi vahel.

Vaata ka

• Vene-Rootsi sõda (1656–1661)
• Vene-Poola sõda (1654–1667)
• Teine Põhjasõda (1655–1660) ja Uputus (Poola)

Kirjandus

• Carlon, Manfred (1903). RYSKA KRIGET 1656-1658. Stockholm.

Rahulepingute loend loetleb rahulepinguid.

A

Aacheni rahu (1668) – Aacheni rahu (1748) – Altmargi vaherahu - Amiens'i rahu – Andrussovo vaherahu

B

Baseli rahu - Breda rahu – Bresti rahu (Brest-Litovski rahu) – Brest-Litovski rahuleping (Keskriigid-Ukraina) - Brömsebro rahu

C

Campo Formio rahu

D

Daytoni leping - Deulino vaherahu

E

Évora Monte leping

J

Jam-Zapolski vaherahu

K

Karlowitzi rahu - Kieli rahu - Konstantinoopoli rahu – Kopenhaageni rahu - Krakówi leping - Kärde rahu

L

Lödöse leping

M

Moskva rahuleping - Mossi konventsioon

N

Nankingi rahu

O

Oliwa rahu

P

Pariisi rahuleping (1783) - Pariisi rahuleping (1856) - Passarowitzi rahu - Passau leping - Perthi leping - Pljussa vaherahu - Posvoli leping - Pähkinäsaari rahu

R

Riia rahu (1920) - Riia rahu (1921) - Roskilde rahu

S

San Stefano leping - Stolbovo rahu

Z

Zapolje rahu

T

Tartu rahu - Tartu rahu (Soome ja Nõukogude Venemaa) – Tilsiti rahu - Trianoni rahu - Travendali rahu – Täyssinä rahu

U

Uusikaupunki rahu

V

Vallisaare vaherahu – Veneetsia rahu - Versailles' rahu – Vestfaali rahu

Kärde rahu sõlmiti 1. juulil (vkj 21. juunil) 1661 Kärde mõisas (praegu Jõgeva maakonnas) Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel ning see lõpetas 1656.–1658. aasta Vene-Rootsi sõja.

Lepingu järgi sai Rootsi tagasi Ida-Eesti (sealhulgas Tartu) ja Ida-Läti (sh Alūksne, Koknese ja Vastseliina), mille Moskoovia oli Vallisaare vaherahuga 1658 endale saanud. Kärde rahulepinguga taastati sõjaeelne Stolbovo rahuga määratud piir.

Traditsiooni järgi on Kärde rahu sõlmitud niinimetatud Kärde rahumajakeses.

Vaata ka

• Vene-Rootsi sõjad
• Kärde rahumajake

Välislingid

• Kärde mõisa (sh rahumajakese) ülevaade Eesti mõisaportaalis

Kingissepp (vene keeles Кингисепп; eesti keeles ka Jaama, Jamburg) on linn Venemaal Leningradi oblastis, Kingissepa rajooni keskus. Asub Lauga jõe kaldal, 120 km Peterburist edelas ja 20 km Narvast idas.

Ajalugu

1384. aastal ehitasid novgorodlased Vadjamaale linnuse Jam (ka Jamski gorodok), mis pidas vastu rootslaste rünnaku. 15. sajandil oli linnuse kohta kasutusel Liivimaal ja saksakeelses kirjanduses rööpnimi Nyslott, vene keeles Ниенслот, 'uus linn, uus linnus'. 1449. aastal alustati uue Jamburgi kindluse ehitamist, mille mõõdud olid u 140 m ja 240 m ning pindala u 2,6 hektarit. Aastatel 1510–1520 täiendati kindluse kaitserajatisi: laiendati kindlusemüüre ja kaasajastati suurtükikaitset.

Liivi sõja ajal 1583. aastal lõpul vallutas Rootsi väejuht Pontus de la Gardie Jami ning aastatel 1583–1595 oli Jamburg koos Ingerimaaga Rootsi Ingerimaana Rootsi valduses ja kandis nime Jama.

Kahekümneviieaastases sõjas 1590–1595. aastate Vene-Rootsi sõja tulemusel vallutasid Moskva tsaaririigi väed Venemaa tsaari Fjodor I juhtimisel Ingerimaa ning said Täyssinä rahulepingu alusel Ingerimaa koos sealsete linnuste ja linnadega (Jaanilinn, Jama, Koporje, Schlüsselburg) ning Käkisalmi lääni, mis olid kõik saadud Pljussa vaherahuga.

Ingeri sõja ja Stolbovo rahu tulemusel oli Jamburg koos Ingerimaaga Ingerimaa kubermanguna aastatel 1617–1703 Rootsi valduses ja kandis nime Jamburg. Rootsipärast nime hakati kasutama ka hiljem vene keeles.

1656. aasta alanud Rootsi-Vene sõjas hõivasid Vene tsaaririigi väed 1658. aasta alguses Jamburgi eeslinna. Sõja lõpetas 1658. aasta lõpus sõlmitud Rootsi ja Venemaa vahel Narva lähedal Vallisaare mõisas Vallisaare vaherahu.

1682. aastal pärast Jamburgi kindluse seisukorra inspekteerimist Erik Dahlbergi poolt otsustati kindluse ehitisi mitte parandada, vaid kindlus hävitada, mida ka õhkides tehti.

Aastatel 1702–1703 vallutati Põhjasõjas Ingerimaa, 14. mail Jamburg ning Jamburg liideti Moskva tsaaririigi koosseisu.

1796. aastal nimetati Jamburg Jamburgi maakonna maakonnalinnaks.

20. sajandi alguses oli Jamburgis ka eesti kool ja luteri kogudus. Jamburgis on kooliõpetajana töötanud Carl Robert Jakobson.

1922. aasta mais nimetati Jamburg eesti enamliku tegelase Viktor Kingissepa järgi Kingissepaks.

Saksa väed vallutasid linna 17. augustil 1941. Punaarmee vabastas linna 1. veebruaril 1944.

Loodus

Linna läbib Lauga jõgi.

Elanike arv

• 5003 (1926)
• 17 315 (1970)
• 38 784 (1979)
• 50 400 (2005)
• 50 500 (2006)
• 49 900 (2009)
• 48 700 (2010. aasta rahvaloendus)

Viited

Välislingid

• Kingissepa linna koduleht (vene keeles)
• Kingissepa linn tahab tagasi vana nime, Postimees.ee, 3. aprill 2012

Tartu piiramine 1657. aastal toimus 1656.–1658. aasta Vene-Rootsi sõja käigus. Pärast seda, kui Vene väed 1656. aastal olid Tartu linna piiramisega vallutanud, püüdsid rootslased 1657. aasta augustis linna tagasi vallutada, kuid katse ebaõnnestus.

Rootsi 5000–7000-mehelise väe eesotsas oli kindral Magnus De la Gardie, Vene 800-mehelist garnisoni juhtisid vürst Ivan Hilkov ja M. Krõlov. Piiramine kestis kaks nädalat.

Eduka vastupanu eest andis tsaar Aleksei Mihhailovitš 25. detsembril 1659 vürst Hilkovile autasuks kuldse atlasskasuka, peekri ja palgatõusu 160 rubla.

Tartu piiramine oli Rootsi vastupealetungi algus. Linn jäi siiski venelaste kätte sõja lõpuni ning Vallisaare vaherahuga ka pärast sõda, Tartu tagastati rootslastele alles Kärde rahuga 1661. aastal.

Käkisalmi lään (soome keeles Käkisalmen lääni, rootsi keeles Kexholms län, vene keeles Кексгольмский лен, Корельский уезд) oli haldusterritoorium Rootsi kuningriigis ida-Soomes aastatel 1634–1721. Lääni keskus oli Käkisalmi (vene keeles Корела) ja Käkisalmi kindlus.

Karjala piirkond kuulus 1323. aasta Pähkinäsaari rahulepinguga Novgorodi vabariigi valdustesse.

Vene-Rootsi Kahekümneviieaastase sõja ajal vallutas Pontus De la Gardie Ingerimaal Jami, Koporje ja Ivangorodi linna (koos neid ümbritsevate maakondadega) ja Karjalas Käkisalmi lääni. Pljussa vaherahuga määratleti Rootsi ja Moskva alade piirijõeks Koporje maakonda ja Orehhovo maakonda eraldav Strelna jõgi.

1590.–1595. aasta Vene-Rootsi sõda oli Moskva tsaaririigile edukas. 1595. aastal sõlmitud Täyssinä rahulepinguga loovutas Rootsi Ingerimaa koos sealsete linnuste ja linnadega (Jaanilinn, Jam, Koporje, Schlüsselburg) ning Käkisalmi lääni, mis olid kõik saadud Pljussa vaherahuga.

1609. aastal Segaduste ajal, Venemaale trooninõudlejale Vassili Šuiskile esialgu appi kutsutud Rootsi armee Jakob De la Gardie juhtimisel okupeeris järk-järgult Loode-Venemaa alad Käkisalmi läänist Novgorodini (samuti Staraja Russa, Porhovi, Laadoga ja Oudova).

Ingeri sõja lahingutegevuse käigus Rootsi ja Vene vägede vahel Soome lahe idaosa valdamise pärast toimunud nn. Ingerimaa sõja lõpetanud rahulepinguga sai Venemaa Rootsilt tagasi Novgorodi, Staraja Russa, Porhovi, Gdovi ja teisi alasid, kuid pidi loovutama Rootsile Ingerimaa koos Ivangorodi kindlusega (Jaanilinna), Jaama, Koporje, Nöteborgi (Schlüsselburgi kindluse) ja Laadogast läänes oleva Laadoga-Karjalaga Käkisalmi lääni, mille tõttu kaotasid venelased täielikult ühenduse Soome lahele ja Läänemerele.

Stolbovo rahuga määratud piir kehtis Vene-Rootsi sõjani aastatel 1656–1658. 1658. aastal sõlmitud Vallisaare vaherahuga seda piiri muudeti, kuid taastati Kärde rahuga 1661. aastal ja kehtis kuni Põhjasõjani

Käkisalmi maapealikud

Loend on mittetäielik

• 1634–1636 Henrik Månsson
• 1636–1641 Magnus Nieroth
• 1641–1642 Henrik Piper
• 1642–1652 Reinhold von Metztacken
• 1652–1656 Jakob Törnsköld
• 1657–1660 Karl von Scheiding
• 1660–1674 Patrick Ogilwie
• 1674–1690 Berndt Mellin

Käkisalmi valitsejad, Ingerimaa kubernerid ja kindralkubernerid

 Pikemalt artiklis Ingerimaa ja Käkisalmi kindralkuberner

Vaata ka

• Käkisalmi
• Käkisalmi kindlus

Viited